Unenägu #2 (3)

Eelmises osas:

Põgeneme jälle, hirmus, et ta leiab meid uuest kohast üles.

---

Olime ema sõbranna juures. Margit (minu õde) mängis tema lapse Toomasega.
,,Tänan, et lubasid meil jääda,`` kuulsin ema rääkimas.
,,Jah, ikka,`` vastati ,,arvestades teie olukorda.``
,,Miks sa sellest poli.tseile ei teata?`` küsis Anu (nii on sõbranna nimi)
,,Kas sa arvad, et ma pole proovinud?`` küsis ema ,,meil pole mingeid tõendeid, Ta ei jäta endast mingeid jälgi maha. Nad arvavad juba, et olen hull!`` ütles ema endast välja minnes.
,,Rahu nüüd,`` lausus Anu ja küsis samas:
,,Kas keegi teine pole Teda näinud?``
,,Minu arust mitte, Ta on väga kaval.``
Rohkem polnud mul vaja kuulda. Läksin tuppa, kus pidin ööbima ja istusin voodile.
,,Kes Ta ikkagi on, mida Ta tahab, miks Ta seda teeb`` keerlesid mu peas küsimused. Meil pole ei raha ega midagi väärtuslikku, mida keegi võiks jahtida. Kas meil jätkubki üldse raha, et see kõik see üle elada, kõige odavamates hotellides ööbida, et üldse peavarju oleks?
Sellised küsimused kummitamas, viskasin voodile pikali ja eneselegi teadmata uinusin.

---

Garaaz. Seisin garaazis imetledes suurt nuga. Pilku üles tõstes nägin raamitud pilti. Pildil oli Keitlin, tema ema ja isa. Keitlin oli siis alles kolmene, tal ei olnud veel õde. Nuga kukkus käest ja tundsin imelikku tunnet. Paräst natuke aega seismist haarasin ma noa kindlalt uuesti kätte
,,Keitlin!``
Vihahoog tabas mind, haarasin õnneliku perekonna pildi ja lõikasin sealt suure raevuga välja naeratava mehe näo.
,,Keitlin, ärka ometi!``
,,Ma veel maksan neile kätte!`` laususin madala käriseva häälega
,,Keitlin, kuula mind!`` karjus ema. Võpatasin voodis istukile olles rõõmus, et unenägu läbi sai.