Unenägu (9)

,,EI, MITTE JÄLLE!`` kisendasin voodis ärkvele tõustes, olles ise külmast higist läbimärg.
,,Mis sa nüüd nägid?`` jookseb ema ehmunult tuppa. Ma ei suutnud vastata, kuna olin liiga hirmul.
,,Keitlin?`` küsib ema uuesti.
,,Ta... ta tuleb meie juurde.`` laususin lõpuks.



Selline on minu tüüpiline öö.
See Ta, kellest ma rääkisin, on jälitaja. Keskealine mees, kes püüab meid, mind, ema ja väikest õde jälitada ja ei tea, mida veel teha. Isa langes kangelaslikult Tema käe läbi, püüdes meid kaitsta. See oli öö. Udu laskus meie maja peal. Nägin unes, et
Ta ootab maja ees, käes püstol. Nagu alati, ärkasin ja rääkisin sellest vanematele.
,,Nüüd aitab!`` ütles isa, olles aknast välja vaadates veendunud, et mul on õigus. Isa läks välja ja meie jälgisime aknast. Kõik tundus isal kontrolli all olevat, kuni Ta isa maja taha tõmbas. Ema haaras telefoni ja hakkas poli.tseid kutsuma. Selleks ajaks, kui nad kohale jõudsid oli ema ennast närvi ajanud mõeldes igasugu hirmsaid asju, mis oleksid võinud juhtuda. Poli.tsei uuris asja ja asitõendite puudumisel naasid nad oma autodesse ja sõitsid tagasi.Rohkem ma oma isa ei näinudki.
Nagu mainitud, näen ma unenägusid. Unenägusid Temast ja sellest, mida ta parajasti teeb. Nii saamegi aru, kuna on vaja põgeneda aga kummalisel kombel saab Ta ikka meile lõpuks kuidagi jälile.



,,Mida sa nägid?`` küsib ema.
,,Ta on meie majas, köögi kardina taga,``
Ema võttis kätte kurika ja liikus aeglaselt trepist alla.Mina jäin õe juurde, ta on ju ikkagi kolmene ja mina kümnene.
Pärast pikka ja piinavat minutit tuli ema üles ja ütles:
,,Ta ei ole enam seal, aga võta oma kohver ja lahkume kohe.``



Põgeneme jälle, hirmus, et ta leiab meid uuest kohast üles.

Autori kommentaar »