Teema: Järjejutud / Muu

Keelatud Reeglid 32 (0)

Ma arvan, et mõtlesin terve elu et peab olema keegi, keda sa usaldaksid, armastaksid, kes jääks sinu elu mõtteks. Kuid kas ma ka mõtlesin, mis juhtub siis kui ta kaob ?

Ma teadsin et nägemus andi mulle põhjusel, põhjusel et ma ei saa kaotada lootust. Ma pidin vastu hakkama oma hirmudele, et ta ei pruugi olla enam minuga. Kuid ma ei saa kindel olla, kas ta mind ikka tahab. Asetasin käe ukselingile ja mõtlesin endamisi, et olen niiviisi seisnud seal juba umes 2 minutit ja 38 sekundit. Näisin enda jaoks naeruväärne välja, sest vampiirid ei peaks ju midagi kartma? Kuulsin all toas juttu, külmade kivide keskel tundsin sooja ja magusat südant. Kas see oli minu poeg? Mis ta nimi on? Kui suur ta on? Lõin veel rohkem kartma, sest ma ei tea milline ta välja näeb ning kas ta üldse teab, et mina tema ema olen? Kas ta aksepteerib mind? Liiga palju küsimusi liiga vähese ajaga.
Pärast suurt arutamist paotus uks lahti ning astusin trepi astmetele. Kuulsin elutoas vaikust. Juusiis oli see väga imelik kuulda kuidas mina alla tulen. Mõtlesin veel, et möödunud on üle poole aasta, mil ma viimati oma poega olin näinud. Mel tuli juba mulle ukse peale vastu. Nägu särades, ilmselgelt kergendusest.
" Oh, Cleo , lõpuks sa tulid! Aga ära kurvasta, sinu lapsega on kõik korras. Ta on nii kena! Ta kindlasti meeldib sulle! " rääkis Melrose. Kuid nähes minu nägu kadus sära tema näolt. " Kas tahad teda näha? "
Sammusin koos temaga elutoa poole. Kuulsin kuidas keegi arutas väga detailselt ja hoogsalt enda jahilkäigust. Ta rääkis moondumisest ning jooksmisest ning öistest iludest. Tema hääles oli väga palju tuttavat heli. Ning kui ma teda nägin valgus veri minu põskedel.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!