Tagasi põrgus # 4 (2)

Luuugege :) Minu ja Bloody järju :)

Ärkasin hommikul üles selle peale, et mulle kukkus midagi pähe. HIljem seda juba natukene suurema valguse käes uurides, avastasin, et see on kivi. Vaatasin lakke. 1-sentimeetrisest august oli saanud 20- sentimeetrine auk. Põrand oli kive täis. Olin nii rõõmus [ ma ei tea, mille peale ], et valvurid tulid juba alla vaatama, mis toimub. Kui nad ära läksid, vedasin madratsi augu alla, heitsin pikali ja vahtisin auku. Järsku ilmus sealt välja pea. Kiljatasin, kuid rahunesin peagi. Auk aina suurenes ja suurenes. See tegi suurt lärmi, nii et ma kuulsin, kuidas paar valvurit minu poole jooksevad. Sosistasin: "Kiirusta, palun!"
Poiss "kaevas" metsikult kuni oli olemas 50-sentimeetrine auk. Tõin laua, panin selle peale madratsi ja selle peale tooli [ mulle oli tool ka toodud ] ja sirutasin käed nii pikalt välja kui suutsin, poiss ulatas vastu. Meie vahele jäi veel millimeeter, kui poiss must kinni sai. Ta hakkas sikutama, aga valvurid olid juba kohal. Nad tõstsid mu tooli pealt maha ja hakkasid õiendama. Üks valvur surus mu vastu seina ning karjus mulle näkku: "OLED SA SEGASEKS LÄINUD? MIS SA ARVAD, ET BOSS ON LEEBE, KUI SELLEST TEADA SAAB??"
Pööritasin silmi ning siplesin end vabaks. Istusin põrnadale ning hakaksin nutma. Valvurid kutsusid töömehe ning too kattis augu kinni. Huvitav, kas nad on mu lähedastele juba kirja saatnud ning raha nõudnud? Ma loodan, et nad teevad seda kiiremas korras, kuna siin ma enam vastu ei pea.
Oli ilmselt õhtu, sest laest paistis jälle see tuttav sentimeetrine auk. Leona, pane augu alla madrats, ma hakkan auku suuremaks tegema, siis ei ole müra kuulda. " Tegin seda kiiresti, ja olin üllatunud, kui kaval ta on. Ta hakkas tööga pihta ja seekord oli ta palju ettevaatlikum. Ma jälgisin tema tööd hoolega ning ühel hetkel hakkas ta minuga rääkima: "Su vanemad on just ühel lagendikul ning valmistuvad raha üle andma." Mulle meenusid need paberid. Hakkasin pabistama. " Tee rutem ! " Kui ma lagendikule jõuaks, ei peaks mu vanemad raha maksma. [ Olin terve elu olnud selline kokkuhoidlik inimene ] Lõpuks jõudsime sama kaugele kui eelmine kord. Mu jalad kerkisid ja kerkisid... ja ma olin maapinnal ! Lõpuks ometi. Olin seda täiega igatsema hakanud. Ma puhkesin nutma, kuid seekord rõõmust. "Leona, on sinuga kõik korras?" küsis poiss murelikul ilmel. "Jah, ära muretse," vastasin ma ning lihtsalt lasin tal end kanda. "Miks sa mu päästsid?" küsisin ma vaikselt, kurnatult. "Ja mis see küsimus veel peaks tähendama?" küsis ta. "Miks sa päästsid võõra? Ja kuidas sa mu nime tead?" küsisin ma jahmunult.


Niiiniinii uus osa valma :) Kriitikat, ja kuldseid pastakaaid :)