Minu Elu # 6 (3)

Eelmises osas :
Kristjan saatis mu koju ära, ning läksin kohe läpakasse, et endale msn teha. Kui see valmis lisasin ka Kristjani , ning ta oligi sees. Rääkisime, kuni 2-ni öösel, pesin hambad ja läksin tuttu ...

Ärkasin äratuskella helina peale. Ilma äratuskellata jääksin ma hommikul koguaeg hiljaks. Tegin hommikusi toimetusi kui mulle helistas Kristjan. Mu süda hakkas kohe peksma ning pidin ennast natuke rahustama, enne kui telefoni vastu võtsin. Ega Kristjanil midagi erilist öelda ei olnudki. Ta küsis, et kas me võiksime koos kooli minna. Et saaksime siis 15 minuti pärast minu maja ees kokku. Olin mõtlematagi nõus ja muidugi, ma tahtsin teda juba niii väga näha. See 15 minutit oli ikka väga pikk aeg. Aga kui ma nii igaks juhuks 5 minutit varem kokkulepitud ajast välja läksin, ootas Kristjan mind juba seal. Süda meeletult peksmas jooksin tema juurde ning kallistasin teda kõvasti. Mõtlesin, et ta on ikka nii minu oma, et kui keegi ta minult ära võtaks, ei elaks ma seda vist küll üle. Lasin Kristjani vastumeelselt lahti ning võtsin talt käest kinni. Hakkasime kooli poole jalutama. Kristjan pakkus välja, et võiks peale kooli pargis kokku saada ( sest meil lõppevad tunnid erineval ajal ). Olin nõus ning jäin seda juba ootama. Jõudsime peagi koolini ja läksime seal erinevat teed.
Koolipäev oli vägagi pikk, kuigi eks ma vist kujutasin seda ikka endale ette. Ootasin juba õhinal koolipäeva lõppu, kui see saabuski. Ma põhimõtteliselt jooksin parki. Ja seal ta oligi. Oii, mulle meeldib kui ta naeratab:) , see on nii nunnu. Aga... ta ei naeratanud mulle...see... MIDA ? nad... EIIII !!!! Ta ei teeks mulle ju seda ! Aga... hõõrusin silmi, kuid ei midagi, pilt ei muutunud. Seal oli mu klassiõde Kärt ja Kristjan ja... nad suudlesid. Mul hakkas silme eest mustaks minema, kuid nüüd oli siis kõik selge. Võtsin jõu kokku ja jooksin koju, ajutiseks. Viskasin koti ruttu enda voodi peale. Läksin kööki, seal istus ema ja tundus, et ta ikka päris kiirustab kuhugi. Ta jättis oma toimetused ja vahtis mind. "Kelly, mis sinuga juhtus ?!" Ta tuli minu juurde ja kallistas mind kõvasti. Rebisin ennast lahti ja läksin vannituppa. Ma olin täiesti lumivalge. Ja pisarad voolasid üle mu näo. Ma ei olnudki tähele pannud, kui kõvasti ma nutan. Aga mind see ei kottinud. Läksin ema juurde andsin talle oma pangakaardi, kallistasin teda kõvasti ja ütlesin:
Noh, vabanda, et ma sind segan, sul on ju vist päris kiire, aga kallista isa ka minu poolt. Ja ma siis lähen nüüd. " Ja tormasin uksest välja, enne kui ema midagi öelda jõudis.
Jooksin üle tänava, oleks peaaegu auto alla jäänud, olekski kergem olnud. Aga jah, see korralik autojuht pidurdas enne kui ma alla oleks jäänud. Kahjuks. Mõtlesin, kus seda kõige paremini teha saaks, kui mulle meenus just äsja ehitatud hiigelsuur sild üle suure-suure laia jõe. See tundus sobiv koht olevat. Jooksin läbi pargi, üle tänavate, kuulsin et keegi mul järgi jookseb, kuid mul ei olnud aega taha vaadata. Imestasin enda üle, et ma nii kiiresti joosta suudan. Inimesed vaatasid mulle imestusega järgi, kuid ma ei pannud neid isegi tähele. Vist jooksin mõned pikali ka. Ja LÕPUKS jõudsingi sillale, vaatasin sealt alla, see oli tegelikult päris jube. Ongi tore. Võtsin julguse kokku ja hüppasin...

Voilaa :) Lõpuks uus osa valmaa :)
KRIITIKAAT ! Ja kuldseid pastakaid :).

Autori kommentaar »