Full moon: # 4.osa (2)

Kokkupõrge

Rose vaatenurk:
Sisenesin garderoobi samal ajal kui helises tunnikell. Buss oli tavapäraselt 5 minutit hilinenud, mu matemaatika asjad jäid koju. Öelge mulle üks päev kus kõik oleks normaalne, üks päev kui kõik läheks hästi. Tõmbasin enda jope luku lahti ja tirisin selle seljast. Riputasin selle ainsasse vabasse nagisse mis asus Sophi kõrval. Kohendasin enda juukseid ja väljusin metall võredega garderoobist. Jooksin nõtke sammuga treppi poole. Valvelaua tädi polnud veel kohale jõudnud mis tähendas seda ,et mul võis vedada.
Igakord kui mu tanksaapad puudutasid mustadekivis plaatidega treppi tundsin ebakindlust. Ma teadsin ,et juhtuks kohe midagi halba. <<Esimene korrus läbitud.>> Pomisesin endamisi ,aga mul oli vaja jõuda neljandale. Pigistasin suu krimpsuks kokku. Kuulsin enda jalgade ja kiviplaatide kokkupuuteid, kõik tundus olevalt raske. Teine korrus läbitud. Tundsin kuidas kolmandale korrusele viivad pildid mis rippusid seintel irvitasid minu üle. Tundsin kerget peapööritust ja pisarat oma silmanurgas. Kolmas korrus läbitud ja suundun kiirendatul jooksul neljandale.
Viimast sammu astudes viimaselt astmelt tundsin ,et põrkasin millegi vastu. Ma lendasin maha ,aga tundsin kuidas soe kogu pehmendas mu maandumist.


Chrisi vaatenurk:
Tundsin kuidas keegi jooksis mulle otsa ilma teatamata. Ma lendasin vastu kooli külma kivipõrandat. Maandudes kuulsin kuidas inimene mu peale maandus. Ta ajas ennast kohmakalt püsti ja vaatas mind. Tema kollakas-rohekate silmade ja valge salgu järgi sain aru ,et see pole tavaline tüdruk kes võiks tundi hilinedes mulle otsa koperdada, see oli Rose Dupree. Ta silmitses mind kahetsusväärse pilguga kui end kiirelt püsti ajasin. Ta silmadest peegeldus mure. <<Palun vabandust Christian, ma poleks pidanud jooksma!>> Kuulsin ta häält ütlemas. Naeratasin sõbralikult või vähemalt üritasin ja laususin: <<Pole midagi, Roselie.>> Tema päris nime oli nii imelik kasutada. Kõik kutsusid teda Roseks. Mina vist ainukesena mitte. Nägin kuidas ta turtsatas ja ütles: <<Rose, ma pole juba poolaastat kasutanud oma pärisnime.>>
Ma olin teinud halva žesti. Ma noogutasin talle nagu kuuluks talle kontroll minu üle ,aga mu pilk peatus paberilehele mis oli täis soditud heptagrame ehk seitsmeharulisi tähti, lisaks millele oli veel kirjutatud midagi ja isetehtud kanepisigarile.
Kortsutasin kulmu ja sirutasin käe paberi poole. Tundsin tüdruku kurjakspanevat pilku enda ,aga ta lasi mul siiski paberi võta, ise sirutas ta käe sigari poole ja toppis selle oma tanksaabaste väiksesse taskusse. Ajasin ennast sirgu ja lugesin tasase häälega ridu mis olid paberil kirjas:
Nähes kõrguvaid torne
kõrgumas peakohal taevasse
võid tunda hirmu,
võid karta maailma.
Pole olemas torni
mida ei kardaks keegi,
pole olemas maailma
mida armastaks kõik.
On olemas vähe rikkusi
ja on olemas palju viha.
On olemas rahutust,
mida võib tunda vaid neli ratsani.ku
Viimane rida luuletusest ajas mulle peale külmavärinad. <<Mina kirjutasin ausõna esimesed kolm rida.>> Kuulsin lausumas Rose. Ta krimpsutas suud pahaks endale panevalt ja ütles enda kokkuvõtvalt: <<Ma sooviks seda paberit tagasi nüüd. Mul oleks tahtmine jõuda kas või korraks ajaloo tundi.>> Naeratasin viisakalt ja ulatasin selle talle. Ta noogutas rahulolevalt ja surus paberi endale taskusse. Rose trügis minust mööda ja võttis suuna sõnagi lausumata ajaloo klassi poole. Jooksin temast kerge sõrgiga mööda ja avasin talle klassiukse. Ma ei tea kui loll oli see vanakooli tegu minust või kui piinlik ,aga kuumalisel kombel sain ma tagasisideks Roselt kerge naeratuse. Ta sisenes klassi. Järgnesin temale klassi. Nägin Franki pilku peatuvalt Rosele ja seejärel minule. Ta krimpsutas nägu minule ja mmutis enda krimpsus näo kiirelt tavaliseks muigeks. <<Palun vabandust ,et tundi hilinesin, proua Solomoon. Buss jäi hiljaks oma kümme minutit.>> Roselie võttis suuna kiirelt enda pinki mis asus viimases reas Sophie kõrval. Proua Solomoon saatis talle tagapinki järele kriitilise pilgu "ma lasen su ema kooli kutsuda kui see paremaks ei lähe" .
Kraatsisin kukalt ja kuulsin paari tunnis istuva inimese turtsatust. <<Ma üritan ,et see enam ei korduks mis juhtus praegu.>> Ütlesin ma kiirelt. Suundusin uksepoolsesse ritta kolmanda laua poole ,kuid kuulsin õpetaja häält: <<Ma väga loodan ,et te räägite tõtt õpilane Christen Wiecks!>>