Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Sage 18. osa (1)

Silmad helkisid tumedalt ja õlgadeni tumepruunid juuksed olid tõmbunud lokki. Ta istus toolil kössis ja vaatas mõtlikult kaugusesse. Tema pilk ei kuulunud inimesele, deemonile või inglile. Ta oli teistsugune mängija siin mängus.
Tuul mängis naise juustega. Sahistas, vedas salkudesse ning viskas juukseid silme ette, kuid naist ei paistnud see segavalt.
Kumedad kella löögid täitsid naise meeled ja ta pööras hirmunult pead. Hetkeks võis vanduda, et ta silmad olid kuldsed, kuid ometi olid need nii tumedad. Ta hingas katkendlikult ja neelatas.
Musta keebiga kuju ilmus tema juurde ja vaatas naeratades kella. Tema silmad olid noored, kuid keha vana ja kortsus. Muie tema näol ei olnud üldsegi pahatahtlik, vaid sõbralik ja leebe, aga naine kartis teda.
„Valikud, aeg ja teod, kõiki neid on võimalik käest lasta ning neid ei saa enam kunagi tagasi,“ lausus musta keebiga kuju ja ohkas raskelt. Naeratus kustus tema näolt. Kuju must keep sahises tasaselt ja selle alt ilmus välja vana ja kondine käsi, mida kattis kortsuline nahk.
„Mida sa kardad?“

Jälle see unenägu.
Ärkasin hingeldades üles. Mu süda tagus tugevalt vastu rinnakorvi, kuid valu ei olnud kusagil paista. Olin üksi. Isegi valu ja hirm oleks mind lohutanud, kuid mul ei olnud midagi.
Ajasin end nõrgalt istuma ja tõmbasin pehme teki ümber enda. Surusin enda selja vastu seina ja sulgesin silmad. Hingasin nüüdseks juba rahulikult, kuid mõnikord sattus ka vahele mõni kiirem hingetõmme.
Uni oli muutunud. Esimesed ööd ilma enda joogita oli unenägu olnud udune ja see ei häirinud mind. Segama hakkas kogu see lugu mind alles paar päeva tagasi. Detailid tulid välja, märkasin helki naise silmis ja musta keebiga tüüpi.
Kõige häirivam oligi inimene või olevus musta keebiga. Ma ei näinud kordagi ta nägu, aga ometi teadsin, et ta silmad on noored. Pole vaja isegi eriti pingutada, et mulle ilmuks silme ette ta näo kuju, nina nurgalisus ja kortsud laubal. Mind valdas tunne, et ma oleksin teda ennem näinud, kuid kus?
Hea küll, musta keebiga tüüp oli küll segav, kuid mind kohutas rohkem see, et ta oli rääkinud. Ma saan aru, et see on loomulik, et räägitakse, isegi unenäos, kuid minu unes polnud see musta keebiga kuju kunagi lobisenud. Mida sa kardad? Ei kõla just julgustavalt.
Külmavärinad läbisid mind ja nihelesin natukene. Viimasest toosist oli möödas vähem, kui nädal ning minu õnneks on saatus olnud mulle armuline. Kannatasin kõigest luupainajate ja nõrkuse all, kui niimoodi edasi läheb, siis jätkub mulle ehk kainet mõistust isegi veel nädalaks. Aga. Viimastele kogemustele põhinedes võin ma ka üleöö käest ära minna.
Tuleb olla ja käituda optimistlikult. Plussid kogu seisukorra juures. Ma polnud veel kedagi tapnud ja mu keha ei nõua veel väga uut toosi. Miinused. Ma tunnen end nagu #!?!# ja elan tablettidest. Lisaks valgus on mulle liiast ja kokkupuuted mõningate asjadega võivad kujuneda kaunis ebamugavaks.
„Ärka üles, päiksekiir,“ laulis keegi mu toas.
Silmad avanesid kiirelt ja ma nägin enda ees kuju, keda ma ei tahaks isegi soovi korral kuulda. „Mine ära,“ sonisin pahaselt ja tõmbasin tekki rohkem enda vastu. Toa nurgas, tooli peal istus minu täpne koopia, keda ma armastasin kutsuda kõigest häälekeseks oma peas. Ta nägi välja parem, kui mina, aga siiski oli ta nurgaline nägu kaame, rohelised silmad olid auku vajunud ja pruunid vabalt langevad lokkis juuksed vajusid õlgadele.
Veel üks miinus. Ma mitte ei räägi endaga, vaid suhtlen endaga näost näkku. Miinuseid rohkem, kui plusse. Ja see paneb juba vaikselt muret tundma.
„Ma ei saa ju lahkuda,“ sõnas teisik irvitava alatooniga ja kõlgutas jalgu, „ma olen ju siiski kinni sinu melonis, mitte enda.“ Ta nautis enda häält ja muigas kergelt.
„Aga sa saaksid sellegi poolest vait olla.“
„Kas ikka tasub?“ päris teisik kahtlevalt ja surus huuled tugevasti kokku. „Sage, ma olfen nii kaua pidanud neid monolooge ja üksikuid dialooge sinuga. Enamus ajast hoiad sa oma seina ees, kuid praegu… praegu on pidu! Sa oled nõrk ja pead veel maksimaalselt nädala vastu. Mina võtan, aga aina rohkem sinu üle võimust. Minu väikesõrm vingerdamas sinu ajus.“
„Ma ütlesin, et ole vait!“ nähvasin vihaselt ja tundsin voodi võnkumist. Krigistasin hambaid. Ma ei tohi vihastada, olen rahulik ja ei ürita tappa hallutsinatsiooni, sest ometi ei taha ma saada oma toast väljumise keeldu.
„Oi oi, pisike Sage läks närvi, aga mis see minu probleem on? Õigemini on see mulle kasulik. Sina kulutad enda jõu ja kaine mõistuse ära ning kogu see lugu minu jaoks on pidu.“
Pööritasin pahuralt silmi ja sõnasin: „Mina suren, tuled ju sina minuga hauda kaasa.“ Selle lause jaoks suutsin end kokku võtta ja püsida endana, kuid meloni uuristajal oli õigus. Kiired refleksid, laudade ja asjade väristamine või katki tegemine mõttejõu abil ning negatiivsed emotsioonid kiirendasid, vaid minu lõppu.
„Kuule, blondi, esiteks ma ei sure, teiseks pole sul võimalik surra kõigest sellesse, et emme sulle su toosi kätte ei andnud. Kolmandaks ma naudin su piinasid. Kas tead, kui tüütu ja väsitav see oli, kui ma proovisin sulle nõu anda ja sa lõid oma seina ette? Ei, sa ei tea! Ma andsin sulle valikuid, võimalusi Azazeliga toimetulekuks, aga sina väike idikas, ei kuulanud mind!“
Kuulsin akna vaikset klirisemist ja värisesin. „Sa ei ole päris, sa oled üks hale mõtevili,“ sosistasin kindlalt ja neelasin nutu alla. Masendav, isegi hääl mu peas suudab mu töinama ajada. Kas ma tõesti olen nii nõrk?
Uks avanes. Mingi osa minust lootis, et see on Azazel koos uue toosiga, kuid selle unistuse purustas keskealine naine. Silmitsesin teda ja kissitasin silmi. Värvid ja jooned loksusid paika ning ma taipasin, kes oli mu tuppa sisenenud.
Eliz. Tema näol oli murelik ilme ja ta kehahoiak väljendas, et ta oli valmis kohe lahkuma, kui ma peaksin ütlema, kas või ühe mürgise sõna.
„Kas tohin sisse tulla, Sage?“ küsis ta ettevaatlikult ja manas näole sõbraliku naeratuse.
Võtsin ennast kokku. „Ikka,“ sõnasin rõõmsa Sagele omaliku tooniga ja andsin Elizele märku, et ta võib ukse enda järel ka sulgeda. Nihutasin end voodi äärepoole ja silmitsesin naist. Ma polnud teda üle nädala näinud ja võin tõsimeeli öelda, et igatsesin teda.
Eliz oli viimase ajaga tunduvalt vananenud. Kortsukesi tema näol oli rohkem ning silmad olid tuhmimad. Rõõm ja elujõud, mis olid temast õhkunud enne Brady surma olid nüüd kadunud.
Naise liigutused olid aeglased ja läbimõeldud, kui ta minu juurde kõndis. Ta istus mu voodile ja hakkas taskust midagi otsima. Taskust pudenes välja igasuguseid asju, kommipaberid, patsikummid ja erinevad tabletid. Lõpuks tõi ta nähtavale ühe šokolaadi ja väikese purgi, mis sisaldas tablette.
„Võta,“ lausus ta julgustavalt ja ulatas maiustuse ning tabletid mulle, „ma arvan, et need kuluksid sulle ära ja šokolaadi pole sa ammu saanud.“
Võtsin asjad ja muigasin lõbusalt. „Aitäh, Eliz,“ ütlesin vaikselt. Pidin tunnistama, et Elize juures olles ei teinud välja ma enam häälekesest või muust maailmast. Kõik oli täpselt nii nagu oli olnud enne Brady surm. Brady, Brady, olgu ma neetud. Mul on õnnestunud vältida juba nädal mõtteid, mis võiksid seostuda temaga, kuid ometi ma murdusin. Miks ma ei imesta?
„Kuidas sul läinud on?“
Turtsatasin ning koheselt oli ka rõõm mu näolt pühitud. „Oled sa näinud mind siit palatist väljas? Ei ole. Järelikult ei ole minuga kõik korras. Ma suudan end vaevu kokku võtta, et süüa midagi,“ purskasin välja ning raputasin koheselt vabandavalt peab. Olin #!?!#, et käitusin Elizega niimoodi. Ta oli siiski üks mu vähestest sõpradest.
„Elan üle,“ pomises ta vaikselt ja vaatas maha, „lihtsalt mina, Luce ja Thomas olime sinu pärast mures. Mõistad, eks? Bill kinnitas küll meile, et sinuga on küll kõik korras, kuid siiski ei saanud ma rahu.“ Eliz vaatas mind oma emaliku pilguga hetke ning hingas siis kergelt välja. Ta pani oma patsikummid ja paberid tagasi taskusse.
Bill. Mulle meenusid taas mälestused, kus olin väikeses ruumis, haavatud ja verine ning Bill ravis mu terveks. See soojendas mu südant, kuid ühtlasi tuletas meelde, et Bill ei pruugi Azazeli jutu järgi olla parem, kui tema ise. Inglid. Armutud mõrvarid ja ühed suured pinnud #!?!#s. Samas minu praeguste ingli kogemuste järgi võis öelda, et nad võivad olla üleliia kaitsjad, kuid nad on ka abivalmid ja külmad.
„Millele sa mõtled?“ küsis Eliz ja katkestas mu mõtelõnga.
Ühmasin vaikselt ja kergitasin pilku põrandast. „Lihtsalt sellest, et mu elu on palju muutunud, kui kohtusid teiega. Mul polnud ennem sõpru. Suhtlesin peamiselt sanitaride ja arstidega. Masendav värk,“ sõnasin rahulikult ja vaatasin Elizt. „Ma poleks suutnud kunagi varem ette kujutada, kui palju võivad sõbrad su elu muuta.“ Viimane lause osa oli tulvil peidetuid mõtteid kui ka tõde.
„Tore, et me muutsime su elu,“ sõnas naine ja naeratas. „Tule lähme jalutame. Siin palatis on veel vaevu õhku, mida hingata.“ Eliz tõusis püsti kärmelt ning tundus, et ta on jälle sama inimene, kes ta oli enne Brady surma.
„Mille vastu need tabletid aitavad?“ küsisin kiirelt ja näitasin Elizele tabletipurki. „Sa tead ju, et mulle tavalised tabletid ei mõju?“
Eliz pööritas silmi ja kahmas tabletid enda kätte ning uuris purki. „Kui sa ei taha neid võin need endale võtta,“ pakkus ta lahkelt ja krimpsutas suud. „Ma ei tea mille vastu need aitavad. Näppasin need kohast, kus oli kirjas mitte puutuda, äärmiselt tugevad ravimid.“
Turtsatasin naerda ja võtsin tabletid tagasi. „Loodame parimad,“ sõnasin ja avasin purgi. Võtsin kaks tableti, ühe neelasin alla ja teise libistasin taskusse tagavaraks. Haarasin šokolaadi ja ajasin ennast püsti.
Oli imelik seista jälle oma jalgadel. Ringutasin.

Koridorid olid hallid nagu tavaliselt, vähe inimesi liikumas ja lambid särisesid. Need olid nii masendavad ja tihti tuli mulle pähe mõte, et võiksin kusagilt varastada värvilised pliiatsid ja need seinad täis joonistada rõõmsaid ja värvi kirevaid pilte.
„Sage, elad veel?“ küsis Thomas, kes oli meiega natukene aega tagasi liitunud. Ta näol oli mitme päevane habemetüügas, mida ta ei plaaninudki ära ajada, mustad juuksed olid tal sassis ning võõrale võis jääda mulje, et ta on kammi ära kaotanud, kuid tegelikult vihkas Thomas korda.
„Mhm,“ tõin vastuseks ja pöörasin pilgu seintelt ära. „Olete te viimasel ajal Luce näinud? Mul oleks vaja temaga rääkida.“ Minu ja Azazeli lepingus oli küll kirjas, et ma ei joo enam Luce teed, kuid mina ei olnud kohustatud enam pidama oma sõna, kui deemon oli murdnud oma osa kokkuleppest. Nii et käigu ta kuradile.
„Teda pole juba mitu päeva näha olnud,“ ütles Eliz ja hammustas huulde, „ma arvan, et ta viidi teisse asutusse üle.“ Ta ohkas raskelt.
„Ma kuulsin, et ta viskas sussid nurka,“ mainis Thomas süütul toonil ja sai Elize pahase põrnitsuse osaliseks. „Kuule, ma lihtsalt ütlesin, mida mina olen teada saanud. Ei pea kohe kurjaks saama selle peale.“ Ta pomises veel midagi vaikselt juurde ning näppis mõtlikult enda habemetüügast.
Pööritasin silmi ja muigasin kergelt. Ma polnud isegi märganud, kuidas olin igatsenud Elize ja Thomase vahelise mõttetuid vaidlusi. Naeratasin märkamatult ja avasin šokolaadipaberi. Tabletid olid mu enesetunnet parandanud, aga šokolaad tegi meele rõõmsaks.
Hammustasin suure tüki maiustusest ja sõnasin: „Ma arvan, et Lucega on kõik korras ja ta tuleb varsti tagasi. Mäletate jõulude ajal oli ta ka kadunud, aga hiljem selgus, et ta oli lihtsalt oma perekonna juures.“ Mu jutt kõlas minu jaoks nagu kinnitus iseendale, mis oli täis meeleheidet. See kinnitus kõlas umbes nii: „Rahune, Sage, rahune, Luce tuleb varsti tagasi ja siis ei pea sa enam lootma, et Azazelil tuleb hea tuju. Sa võid ta parimate sõnadega persse saata.“
„See on ka üks variantidest,“ nõustus Thomas minuga ja napsas tüki mu šokolaadist,“ aga siiski peab alati kaaluma kõiki võimalusi.“
„Hei!“ teatasin pahaselt ja vaatasin Thomasele alt üles. „Minu šokolaad oli see mitte sinu ja ära ole koguaeg selline pessimist.“ Pealt nähes oleksin ma sobinud ideaalselt Thomase nooremaks õeks, sest olin temast pea jagu lühem ja meil mõlemal olid napakad rohelised silmad.
„Ma ei ole pessimist, vaid realist,“ ei jäänud Thomas mulle vastuse võlgu ning laksutas keelt, „ja mis puutub šokolaadi, siis mina leidsin selle ja andsin Elizele.“
„Eliz, ütle, et ta valetab, palun,“ anusin lapsikult ja pakkisin šokolaadi paberisse.
Eliz krimpsutas suud ja noogutas. „Karm tõde,“ lausus ta ning vaatas mind vabandava pilguga, „aga vähemalt on sul šokolaadi, mida ei saa sa iga päev.“ Ta naeratas leebelt ja kehitas õlgu.
„Te olete õelad,“ pomisesin vaikselt ning muigasin kergelt.
„Kui juba õelusest rääkida, siis härra Kaitsja läheneb meile seljatagant,“ sõnas Thomas ja pööras pea ära.
„Kes?“ küsisin kärmelt ning jäin seisma. Pöörasin ümber ja oigasin tasakesti. Pistsin šokolaadi taskusse ja mõtlesin, millega ma Jumala küll nii välja vihastasin. Viimase vastust ma juba tegelikult tean.
„Bill,“ laususin vaikselt ja surusin huuled sunnitud naeratuseks kokku.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!