KIRIK VANALINNAS 4. osa (3)

Kirik

Jalutasime Jeremy’ga linna peal. Siin oli kõik uus ja huvitav. Nägin vaatamisväärsusi ja veetsin imetoredat aega. Jeremy vist ka, sest tema näost polnud küll näha, nagu tal oleks igav olnud. Olime juba kaua linna peal jalutanud, kui ma otsustasin, et tahan puhata. Olime jõudnud just ühe suure kiriku juurde ning ma tahtsin sinna sisse minna. Jeremy ise kirikuid ei poolda, nagu ta mulle rääkis, ning sellepärast jäi ta välja ootama. Hinges mingi väike ootusärevus, astusin sisse. See koht oli hiiglaslik. Istusin eelviimasele pingile ning jäin kuulama. Vaikuse heli. Ma tundsin, et siin olen ma Chris’ile lähemal, kui eales varem. Ma lihtsalt istusin ja mõtlesin, lootsin, ootasin.

Ma ei tea, kui kaua ma seal olin olnud, kui äkki tuli Jeremy sisse ning ütles, et me peame ära minema, sest kell on juba palju ja muidu jääme luku taha. Vägagi vastumeelselt tõusin ma üles ning läksin talle järgi. Tee peal päris ta, et miks mulle seal meeldis. Otsustasin, et räägin talle kõik.. või vähemalt osa.

„Chris oli mu poiss, keda ma väga armastasin ja armastan praegugi. Me olime peaaegu et ideaalne paar. Meil polnud tülisid ega miskit. Me pidime koos siia internaatkooli tulema, kuid suvel oli meil autoõnnetus. Tema suri, kuid mina jäin ellu..“ Edasi ma ei suutnud rääkida, vaid puhkesin lohutamatult nutma. Jeremy võttis minult ümber kinni ning kallistas mind.

Õhtul enne kümmet jõudsime tagasi internaati. Mul polnud tuju kellegagi rääkida, sellepärast soovisin Jeremy’le ilusaid unenägusid ning hiilisin vaikselt oma tuppa. Seal aga avastasin, et Tiffany’t polegi. Ja üldsegi tundus maja kuidagi liiga vaikne. Otsustasin magama minna. Tahtsin just voodisse heita, kui uks lahti läks ning Tiffany mind toast välja tiris, kisades, et mina pean ka mängu tulema.