Saatanatosin plus kolm # o3.osa (12)

Nii, kolmas osa siis. See venis veidike pikemaks ja lõpp läheb vist kuidagi kiireks aga ma loodan, et see ei sega nii väga. Palun avaldage arvamust, muljeid ja kriitikat.
ps! kui oled hakanud seda lugema alles nüüd, siis loe kindlasti ka läbi esimene ja teine osa : )

Ma ei suutnud uskuda, et minu ees seisid nemad. Jah, ma tunnistan nad on mulle tundunud alati imelikud? ebamaised? Aga, et nad on midagi sellist!? Seda poleks ma küll suutnud ette kujutada.
Nad olid palju pikemad kui tavaliselt nad olid kõik lõdvalt üle kahe meetri pikad, Kenneth, kes juba muidu oli väga pikk oli nüüd ligi kolme meetri pikkune. Nende kehad olid kaetud õrna, koheva ja läikiva karvkattega. Nende näod olid tavalised, või noh, nende näod polnud kaetud karvadega. Nende sõrmi kaunistasid teravad ja purunematud ja pikad küünised. Nende näod olid nagu kivist välja raiutud, nende nägudelt puudusid emotsioonid vaid nende silmad, nende silmad reetsid seda mida nad hetkel tundsid. Nad olid elegantsed, kui nad liikusid või pöörasid oma pead. Mis oli kõige üllatavam, neil olid kihvad, kuid mitte tavalised metslooma kihvad, neil oli kaks hammast pikemad kui tavalistel... huntidel? Nende hambad meenutasid neid võltshammbaid mida müüdi ennem halloweeni igal pool. Need oli vampiiri hammbad.
Kuid mis nad siis on? Nad pole ei lihtsalt vampiirid ega lihtsalt libahundid, nad on midagi, midagi mis ristab need kaks... Vampiirhundid?
Ma rahunesin maha, kuid olin ikka suure hirmu küüsis. Ma jõllitasin Kennethile silma ja mulle tundus, et ta piinleb sisemuses. Ma olin veelgi suuremas segaduses. Ma nägin Kennethi silmadest, et ta tahab selgitada mis toimub aga ta ei oska.
Viimaks ta ütles "Sa oled saanud 16.aastaseks..." siis jäi ta korra vait, kuid tema hääletoon... see kõlas nagu linnulaul see oli äärmiselt kena ja samas joovastav. "Sa oled ilmselt ka ise aru saanud, et me kõik oleme muutunud..." ta viskas pilgu põrandale ja siis tagasi minule. "Teistsuguseks. Sa ilmselt ootad selgitust..." jällegi, ta katkestas, aga seekord heitis ta pilgu neile kes olid tehasesse kogunenud. "Seda selgitust on raske kuidagi sõnadesse panna... nagu sa ilmselt oled märganud, ise. Meie vanemad on salapäraselt “kadunud“ peale meie 16.sünnipäeva" – ennem kui ta jõudis midagi veel lisada, neelasin ma alla oma hirmu ja tõusin püsti ning küsisn "Kas mu vanemad on veel elus?" Kenneth vaatas mulle silma ja ütles. "Jah, kuid sa ei näe neid enam kunagi ja nad ei ela enam siin ja nende mälestused sinust on kustutatud." Ta vaatas korra Joeli poole, kuid keeras oma pilgu ruttu tagasi mulle. "Sa pead aru saama, et kui sa hakkasid meiega suhtlema siis sa tegid oma valiku. Sa ei saa seda enam muuta. Sinust saab üks meist." Ta silmadesse tekkis kahetsus. "Ma tahan olla üks teist, kui te ütlete mulle... Kes te olete?" Ma olin nüüd juba täiesti kenasti püsti ja silmitsesin neid kõiki kes olid veel oma... normaalses olekus. Joel astus Kennethi ette. Joel oli temast vaid veidike lühem, kuid tal olid suuremad, palju suuremad lihased ja ta silmad tundusid natuke sõbralikumad.
Joel ütles. "Ära vaata meid nagu tühi paljaid kiskijaid, me oleme ikka su sõbrad... lihtsalt teises olekus. Me oleme olemas kuna on olemas vaenlased, kes ohustavad terve planeedi tulevikku. Meie peame kaitsma seda planeeti, inimkonda. Me valime omale uusi liikmeid selle järgi kellel võivad ilmneda meie jaoks kasulikud võimed ja kes ei näita just väga palju vastu panu, oma muutmisel." Neid viimaseid sõnu lausudes vaatas ta maha ja sisistas. "Kas sa oled valmis?"
Mind ei häirinud enam see, et mu parimad sõbrad olid minu ees Vampiirhuntidena, mind ei häirinud see, et ma ei näe enam kunagi oma vanemaid. Ma olin segaduses kuna ma ei teadnud mida vastata. Ma istusin maha katsusin kätega külma betoonist põrandat ja otsustasin.
"Jah. Ma olen valmis." Ma teadsin, et siit pole tagasi teed niikuinii, ja isegi kui oleks siis mul poleks enam vanemaid ja teisi sõpru polnud mul ju ka. Mu silmadesse valgusid pisarad ja ma keerasin neile selja. Umbes sekundi pärast tundsin ma kuidas keegi, arvatavasti tüdruk tõmbas ma kaelalt juuksed eest ja hammustas mind. See vardtarretav valu mis mind nüüd tabas oli täiesti köömes selle kõrval mida ma varem tundnud olen. "Aaaah...!"