Saatanatosin plus kolm # o5. osa (18)

nii, see osa on vist kõige pikem. Selles osas ei ole tõesti väga palju tegevust, kuid et mõista juttu paremini on see kõik vajalik. Ma loodan, et selle pikkus ei takista teil seda lugeda.
muide, kui te viitsite siis palun kirjutage kommentaaridesse, kui kaua te seda juttu lugesite :'D .
Kommentaare ja kriitikat !

Viies osa.

Eliis tegi suured silmad, viipas mulle käega, pööras ümber ja seejärel hakkas kõndima. Me kõndisime täielikus vaikuses. Kui keegi oleks praegu nööpnõela maha pillanud siis oleks see ilmselt väga kõva häält teinud. Ma vaatasin ringi ja lihtsalt imestasin, et absoluutselt kõik oli valget värvi ja, et siin polnud ühtegi akent. See tekitas minus natuke klaustrofoobse tunde.
Me jäime seisma. Meie ees seisis suur valge sein. Ma küsisin ootava häälega. "Mis nüüd saab?" Eliis vaatas mulle silma ja naeratas. Ta silmadest paistis mänglev rõõm. Ma vaatasin kuidas Eliis asetas oma parema käe vastu seina ja see ülesse tõusis. Eliis naeratas mängleval häälel samal ajal kui mina üritasin oma suud sulgeda. See oli kergelt öeldes shokeeriv. Sein kadus lihtsalt lae sisse. Mul tekkis vaid üks küsimus. Kuhu see sein kadus? Ma igaks juhuks ei küsinud seda, ma ei tahtnud ennast häbistada.
Kui sein oli täiesti haihtunud, ilmus nähtavale üks vägagi suur ja ilus tuba. Toa seinad olid kaetud igasuguste maalide ja karusnahkadega. Need nahad mõjusid väga eksootiliselt. Ühes toa seinas olid aga mingid väga imelikud ja kohati nõiduslikult lummavad maalid. Nendel maalidel olid peal haldjad? või vähemalt välimuse järgi võiks seda arvata. Nende silmis põles aga leek - viha leek.
Ma kahtlustasin et need olid meie, vampiirhuntide vaenlased.
Ruumis oli palju, väga palju vanu asju ja need kõik olid nii ilusad, nii ebamaised. Mul oli toa imetlemisega nii palju tegemist et alles mõni kümmend minutit hiljem, ma märkasin, et teised istusid ruumi keskel , suure mahagoni puust laua ümber ja vaatasid uurivate silmadega minu poole.
Ma tundsin end ebamugavalt. Ma olin viimased viis aastat arvanud, et ma tean neist kõike, et nad on minu sõbrad. Praegu tundus see kõik olematu. Ma vaatasin neile otsa ja mul oli tunne, et ma hakkan vaikselt sisemuses nutma.
"Vabandust. Me ei tea kuidas sulle öelda või kuidas sulle seletada kes me oleme ja kes on meie vaenlased..." Lausus Kenneth, ta hääle toon oli sõbralikum kuid siiski veidi jäine. Teised vaikisid ja silmitsesid mind – Joel isegi muigas õrnalt." Aga ma üritan... Ma usun, et sa tead, et müüdid räägivad vampiiridest ja libahuntidest."
Ma noogutasin, samal ajal istudes laua taha, Eliisi kõrvale. "Nad on olemas.
Vampiirid ja libahundid olid tõesti aegade alguses verivaenlased, kuid mõne kümmne sajandi jooksul said nad aru, et kui neil on olemas reeglid – seadused, siis saavad nad elada koos. Rahus, ja saladuskatte all.
Nende nö põhiseadus oli, et vampiirid ja libahundid ei tohi anda koos järglasi. Umbes 8.sajandit tagasi juhtus just see."
"Keelatud armastus." Segas Gert vahele. Ta tegi mulle silma ja naeratas.
Kenneth jätkas "Igal juhul nad põgenesid. Paari aasta pärast sündis neil poeg. Marcuz. Esialgu olid vanemad nõutud kuna ta nägi välja täpselt nagu inimlaps, kuid kui möödunud oli 16 aastat sai ta vanematel sellest villand ja nad mõlemad otsustasid teda hammustada. Juba kolme päeva möödudes sai selgeks, et see oli saatuslik viga. Poiss hakkas muutuma, kõigepealt hundiks siis kohe vampiiriks siis jälle hundiks, siis jälle vampiiriks kuid siis juhtus midagi jahmatavat ta muutus küll vampiiriks aga ta hakkas samal ajal ka muutuma libahundiks. Marcuz väänles ja karjus kui valu ta keha läbistas. Vanemad ei pidanud pingele ja hirmule vastu ning põgenesid. Jättes Marcuze sinna.
Kui Marcuz oli taibanud mis oli temast saanud tundis ta kõigepealt suurt viha oma vanemate suunas, kui ta leppis sellega peagi...
See oli siis meie algus. Sa ilmselt tahad teada, et millal sinuga see juhtub ? "
Ma ei liigutanud kuna ma olin nii juttu süvenenud, ma kujutasin ette 16 aastast poissi väänlemas metsas, valudes, teda ümbritsev õudus, hirm... üksindus.
Ma vaatasin otse silma ja vastasin "Jah."
Kenneth jätkas "Ma loodan, et sa ei mäleta aga igal juhul me hammustasime sind. Praeguseks on möödunud kaks päeva. Homme kella seitsme paiku lähme me uuesti tehasesse ja sa teed läbi oma esimese muutumise. Me oleme kõik seal, nii et sa võid olla kindel, et sinuga ei juhtu midagi.
Nüüd on aeg sulle rääkida kes on meie vaenlased. Nad on kõige ohtlikumad olendid terves maailmas, terves universumis. Neil on üleloomulikud võimed, erilised anded. Nad on tapjad.

Kes on nende vaenlased ? Seda saate teada järgmises osas .
Ma tänan DontHappy't kes aitas mul vahepeal üle saada kirjanduslikest raskustest. See peatükk on pühendatud talle :') .