Lumivalgeke (2)

Lumivalgeke

Kõrvetav valu libises koos õunatükiga ta kurgust alla. See oli maitsenud mõrkjalt, kuid ta pidi naeratama. Naeratama veel viimast korda, viimases etenduses, mille nad annavad algklasside õpilastele. Pärast seda võib see kirjanduseklass enda asjad kokku pakkida ja suvevaheajale minna.

Kas see peabki nii olema? Leidis ta end mõtlemas, kui nad uuesti lavale tulid ja kummardasid. Kas see pitsitus mu südames peabki seal olema? Heites pilku möödunud aastale, leidis neiu, kes sobis kõige paremini mängima Lumivalgekest, et see oli möödunud tühjuses. Ema surm, parima sõbra kaotus, võõrasema. See kõik tundus kui unenägu, millest oli võimatu ärgata.

Reelika pühkis silmist kiiresti pisara, mille oli sinna toonud ema surmast meelde jäänud valu. Kogu see igatsus, mida ta nüüd tundis, tuli välja maski alt vaid siis kui ta oli üksi. Isegi Reiko ei suutnud teda aidata.

Tegelikult poiss isegi ei teadnud, et tüdruk teda salaja armastab. Muidugi, nad rääkisid koolis, kuid Reiko oli Reelika jaoks sama tähtis nagu Päike. Kauge ja kättesaamatu, ent siiski silmi pimestav. Soe.

Kõrvulukustav aplaus sundis Lumivalgekest näole manama täiusliku naeratust. „Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim maa-ilma peal..“ Kajasid kurja võõrasema luuletus peegli eest ta peas. Ta oleks võinud vanduda, et see oligi ta elu, et ühel hetkel ta sureb, kui ta hammustab tüki ühest neist veripunastest õunadest, mis köögis laua peal seisid.

„Tibuke, sa olid nii tubli!“ Härra Isa kallistas oma tütart, kuid Reelika ei teinud sellest väljagi. Ta südames torkis terav valu, kui ta teadis, mida ta tegema peab. Lumivalgeke ju suri? Aga ta ärkas uuesti ellu..

Kuid see oli vaid muinasjutt. Päris elus ei ärgata ellu, ei elata igavesti.

Autosõit koju möödus vaikuses. Reelika istud suletud silmadega tagaistmel ja mõtles enda voodi all karbis olevatele tablettidele. Pakendist oli ta juba ammu vabanenud, et asjad nii ei läheks.

„Ma ei saa sind iial ja sa ei näe iialgi mind,“ luges Lumivalgeke oma ridu luuletusest, mida nad kunagi pidid pähe õppima,“sellisena nagu sind ma näha tahaks.“ Võõrasema pöördus ta poole üllatuse ja uudishimu seguga.

„Kust sa seda kuulsid?“ küsis ta meenutades, et seda luuletust oli ta lugenud omal ajal ühe oma sõbra salmikust. „See on kuidagi tuttav..“

Muidugi on see tuttav, Reelika hammustas huulde. Ma olen seda luuletust lugenud viimased neli nädalat, iga kord pärast seda, kui me olime Lumivalgekest etendama hakanud. Sundides end aga naeratama, lausus ta, et luges seda oma ema salmikust. Saabus vaikus. Reelika ei teadnud, mida öelda ja asus heietama süngeid mõtteid, mis olid pidevalt seotud millegagi. Kuid millega, seda ei teadnud tüdruk ka ise.

„Paps, lase mind siin maha, ma lähen käin korra.. Eliisi juures ära,“ ta naeratas veenvalt ja kui isa auto peatas, hüppas ta sealt rõõmuga välja ja pistis puude suunas jooksu..Natuke veel. Natuke veel ja siis on kõik läbi, ta ei pea valetama, ei pea teesklema.. See oli lõpp.

Süda jättis löögi vahele, kui ta seda mõtles. Kas ta tahtis seda? Loomulikult, muidu ta poleks nii teinud. Aga kas ta tahtis seda niimoodi? Sealt võis leida ta mõni väike laps, väike tüdruk, keda oleks see vaatepilk igaveseks kummitama jäänud. Kiirabi, ilmselt polit'sei..

Ta raputas pead. See ei lähe nii. Mingi täiskasvanu leiab ta. Ta oli selles kindel.

Valukarje pääses ta huulilt, kui meeleheide üle ta pea käis. Joosta, karjuda, põgeneda.. Need kolm sõna võtsid kokku kogu ta seisundi, kui ta taskust kilepakendi õngitses ja siis tabletid suhu kallas. Toime oli peaaegu kohene, silme ees hakkas virvendama ja jalad lõid nõrgaks.

„Ma.. Armastan sind,“ sosistas ta tuulde, mis viis ta sõnad kaugele.. Kaugele eemale, kus üks süda need kinni püüdis. Püüdis kinni ja järgnes tuulele, mis viis ta õnnetuspaigale.

Reiko valis hetkegi kaotamata numbri 112 ja kandis Reelika süles metsast välja.

„Miks sa seda tegid?“ Paar roppu sõna lisandus nendele sõnadele, kui tüdruk haiglasse viidi.“Mis sul viga oli? Mis su selleni viis?“

Vastust ta ei saanud.. Veel. Arstid andsid lootust. Ta jääb elama.

Just nagu muinasjutus...

Autori kommentaar »