Teema: Järjejutud / Muu

Mänguasjakast [Chapter 0] (1)

„Mänguasjakast“

Nad ei oska südant teisiti liigutada
kui ainult talle valu tehes


Chapter Zero: „Vana maja“

„Ah, miks nõnda, ja mitte teisiti?“ - Beaumarchais

Sadas vihma. Iga vihmapiisk, mis suutis läbi katkiste aknaruutude tungida, pääses koos kõleda tuulega pööningule. Tegelikult polnud sel vahet, kas need veetilgad pääsesid majja või mitte. Seal ei elanud keegi, kes oleks võinud selle üle pahandada. Toad olid tühjad, vaid mõni üksik mööbliese paistis silma, kuid ka seda kattis valge lina.

Nii oli see juba mitmendat aastat. Silt „Müüa“ rippus endiselt maja välisseinal, oodates, et ta püüaks mõne juhusliku möödasõitja tähelepanu. Kuid kui tihti juhtus keegi sõitma mööda „Neetud teed?“ Nime oli saanud too rada sellest, et kunagi ammu oli seal häärberis elanud keegi noor naine, kes tembeldati nõiaks. Oma viimastes sõnades tõotas neid, et ei lahku oma kodust kunagi, ning seetõttu oli too paik säilitanud oma halva kuulsuse ka pärast mitmekümneid aastaid.

Hoone oli kolmekorruseline. Esimesel korrusel asusid jutu järgi viis tuba ja vets. Ühe toa uks oli alati lukustatud ja kui lapsed sinna majja teinekord hiilisidki, lahkusid nad sealt peagi, väites, et olid kuulnud hirmuäratavaid hääli. Kõike kattis paks tolmukord.

Teist korrust ehtisid ämblikuvõrgud, mis olid seal püsinud aastasadu. Viimane kord, kui maja oli kasutuses olnud, kasutati vaid esimest korrust, kartusega, et kõrgemad korrused vajuvad sisse. Hiljem oligi see olnud põhjuseks, miks põrandalauad mädanema hakkasid ning paljalt laste naeru peale alla kukkuma hakkasid. Sellegipoolest seostati kõike seda nõiaga.

Kolmas korrus oli puhtalt pööningu päralt. Igasugust kraami varjav paik oli vareste lemmikpaigaks, kuhu tulla siis, kui sadas vihma või oli külm. Toolid, kastid, kirjutuslaud.. Need olid püsinud puutumata sellest päevast alates, kui seal oli toimunud jõhker mõrv ja väike tüdruk oli seal üles poodud.

Aga sellest oli möödas juba väga pikk aeg. Puud on kasvanud ning aed on rohtunud, mattes enda alla kunagised lillepeenrad, mille eest hoo#!?!#es alati keegi: aednik, mõni tütarlaps teenijaskonnast või hoopis mõni liige perekonnast, mida nii austati, kuid ka kardeti.

Ööd ja päevad vahelduvad endiselt, kuu langeb üksildasele teele, mida mööda kunagi põgeneti, et ei peaks surema.. See paik mäletab veel möödunut, tuul sosistab sellest veel ja lehtede sahin kordab seda kajana.

Ning seal üleval, kusagil pööningul on üks kast, mille peal on lauad. See kast varjab endas saladusi, mis maeti maha koos viimase inimesega, kes seal elas. See sama väike tüdruk, kes tollal oli tunnistajaks nendele õudustele, kes suri ilma vähimagi süüta.. Ta peitis oma hinge ja südame nende paari asja sisse, mis jäid alles..

Need ei unustanud neid aegu.

Teavita ebasobivast sissekandest!