Medaljon: 1.osa (4)

<<Sa hilinesid Sophie … jälle.>> ütles Marian raamatusse vahtides. Vaatasin Mariani. Ta lühikesed punakad pruunid juuksed olid turris, ta prillid olid vajunud ninale ja ta hallidest silmadest peegeldus sinine vari. <<Halb ilm ja teed on libedad, ela üle.>> ütlesin kiiresti ning viisin oma mantli töötajate ruumi. Tagasi tulles istusin oma töölaua taha ja avasin arvuti. Kuulsin Mariani häält mis ütles: <<Sophie su järgmine hilinemine toob kaasa vallandamise. Sa ju tead seda?>>. Pöörasin ennast Mariani poole ning naeratasin õrnalt.
Küsisin ükskõikselt: <<Kui töötad poole kohaga raamatukogus siis sind tembeldatakse minuti hilinemisega hilinejaks?>>
Ta naeratas mulle vastu ja lausus: <<Ei loomulikult mitte. kas sa saad paar minutit üksi hakkama, ma käin korra ära?>> noogutasin Mariani küsimuse peale ja pöörasin end uuesti arvuti poole. <<Marian kas Stephanie kavatseb oma raamatu ära ka tuua kunagi?>> hõikasin Marianile järgi. Ma ootasin minut kuid ei saanud vastust.
Kehitasin ükskõikselt õlgu ning võtsin taskust välja taskuräti sisse mähitud vana kullast ehte mille leidsin raamatukogu eest. Vaatasin vanat ehet ning naeratasin endamisi. Tõmbasin sõrmedega üle ehte ja järsku nägin oma silme ees järsku palju erinevaid pilte, iga pilt oli erivärvi ning eri mõtega. Ma peatusin ühe pildi juures ja sõna otseses mõttes ma astusin raamatukogust vanale tumedale tupik tänavale.
Mu ees oli 1998 aasta BMW mis oli pargitud ukse juurde. Mind ehmatasid kaks lasku. Esimene lask purustas BMW klaasi ning tabas vanemat meesterahvast juhti. Teine kuul tabas kolmekümnendates aastates naist kes oli ilmselt kaasreisija.
Auto juurde kõndis tulistaja ning avas auto tagumise ukse. Ta võtis ühe tüdruku autost ning asetas ta teele. Mõrvar lõi tüdrukut ükskord oimu kohta ning ma karjusin: <<Ei palun ärge tehke talle liiga!>> kuid mõrar ei kuulnud mind.
Pilt mu silme ees varises kokku ja ma avasin võpatusega silmad. Vaatasin enda ümber ning ma olin tagasi raamatukogus. nägin raamaturiiuli juures olevat tumedate juustega naist. Köhatasin enda jaoks ning küsisin võõralt: <<On teil äkki abi vaja?>> võõras oli hetkega minu juures ning vaatas mulle silma.
Mul oli tunne ,et vaataksin peeglisse. Naine oli täpselt minu koopia, tumedad lokkis juuksed, tumedad peened kulmud, pikad ripsmed ja punakad põsed ,aga ta silmad olid pruunikad punakad. Ta ütles mulle vihasel toonil: <<Tee teene ja vii medaljon tagasi sinna kust sa ta leidsid ning ela oma tavapärast elu edasi.>> ning ta oli kadunud.
Vaatasin tühjusesse kus ennem oli seisnud võõras. Pöörasin ennast ümber ja nägin uksel seisvat Mariani kes vaatas mureliku pilguga mind.

Kriitikat/ soovitusi

Autori kommentaar »