True name: 3. osa (8)

Istusin haledalt slummis ühel pingul, sülitades tihti maha ja tõmmates tikke põlema, jälgisin põlevat tikku täpselt nii kaua kuni kuumus muutus välja kannatamatuks. Kokkuvõtte kahe sõnaga: nii masendav.
Sülitasin järjekordselt maha ja kuulsin samme. Ajasin ennast sirgu ja üritasin samme kuulata. Võpatasin kerge heli peale. Alguses arvasin, et see heli on sammude kaja, aga mõne hetke pärast sain aru, et mulle oli sõnum saadetud. Võtsin taskust telo ja lugesin ekraanil olevat sõnumit.
Üksik asjade kirjeldamiseks oli sõnum liiga ropp, ähvardusi täis ja saadjaks oli üllatus üllatus Jane. Väike idi.ootne poiste ära ajaja.
Pööritasin silmi ja toppisin mobla taskusse tagasi.
jäin uuesti ümbrust kuulama ning ma võin vanduda igas võimalikus keeles, et kuulsin neid samme uuesti, aga nüüdseks olid need juba valjemad.
Järgmisel hetkel seisid tupiktänava alguses kaks meest. Üks neist oli pikk ja ebaühtlaste juustega, teine aga oli kogukas, kiilakas ja lühike. Teise mehe kiilakat pealage kattis põletus jälg ning järsult taipasin, kes teine mees oli. See oli to sama viie aastane (nüüd juba nii naa 12 aastat vanem ehk 17 ma arvan) loll (vabandust ma ei taha ropuks minna).
Tõusin kiirelt püsti ja põrnitsesin nende irvitustega kaetud nägusi. Mõlemal mehel oli käes nuga ja taganesin kogemata ühe sammu tupiku poole, kuid nemad tegid hoopis paar sammu minu poole.
"Vaata see ongi see väike tumm ning kohutavalt vägivaldne tüdruk." lausus Rick (see väike loll n-ö viie aastane) irooniliselt ja osutas enda käega oma pealaele. "Ta põletas kõigest sõnade abil mul pool pead ära." Rack oigas ja vaatas mind. Samal ajal vaatas teda ta sõber.
"Rick, boss ütles, et me ei tohi teda ajada vihaseks, kui ei taha veel surra." ütles pikk tüüp.
Pigistasin sõrmed rusikasse ja otsustasin teeselda ülbet bitchi, kes ei tea slummidest midagi.
"Mida te sonite? Olete lollid või mängite lolle?" nähvasin neile ülbelt. Taganesin uuesti ja mu selg puudutas maja külma seina.
Hammustasin huulde. Ma olin lõksus ja kuidas veel.
" Me ja sonime? Sina olid see, kes põletas mu peanaha ära!" Rick oli näost punaseks värvunud ja sammus koos oma sõbraga, vihaselt minu poole. Lõpuks olid nad minust, vaid paari meetri kaugusel.
Äkitselt tegi üks neist minu poole kiire sammu ja tabas rusika löögiga mind kõhtu. Löök surus mind tugevalt vastu seina ja oigasin. Uus löök tabas mind põlve ja vajusin jõuetult pikali. Uued löögid tabasid pidevalt mu käsi ja jalgu. Mõnikord kuulsin luu purunemist ja surusin vaevaliselt karjatuse maha.
Tundsin, kuidas Rick mu kohale kummardus ja muigas. "Vaata ennast. Sa olen nii hale, et lausa kahju hakkab mul sinust."
Pööritasin väsinult silmi ning sõnasin: "Missugusest igavast proosa raamatust sa selle välja võlusid?" See lause nõudis minult tohutult pingutust, et öelda kõik välja.
"Peameeles, me jätame su surema siia ning mina arvasin, et sa ütled mulle hästi. Ei no loomulikult mitte, sinu sugune tatt sõimab mul näo täis."
Muigasin nõrgalt. Tatt see kõlas imelikult. Tavaliselt kasutasin seda mina. Selles oligi erinevus vist. Hoidsin vaevaliselt oma silmi lahti veel ja nägin, et pikk andis Rickile noa, mille tera hõõgus kummaliselt.
"Nii tumm, nüüd jätame sulle kena mälestuse, aga kahjuks on sulle sellest mälestusest vähe kasu, kuna sa sured nii-kui-nii varsti." Rick naeratas ja tõi nuga minu poole.
Tundsin kuidas mu kätte lõikus kuum tera ja karjatasin valust. Suutsid vaevaliselt valu taluda, mis tekitas nuga. Lõpuks tajusin kuidas nuga ära võetakse mu nahast ja see tagasi pikale antakse.
Sulgesin silmad. Püsisin veel vaevu teadvusel ja ütlesin raskelt sõna mida ma isegi ei teadnud: "Zae"
Tundsin õhus levivat kuumust, kärsa haisu ja kuulsin Ricki kiljatust.
Muigasin ja kaotasin teadvuse.