Rännak saladusse (28)

Ma naudin kõndimist läbi tohutute hangede. Lumi on vähemalt põlvini. Jalutan, hoolimata tugevast tuulest, mis puhub õrnu jäätükikesi näkku. See tõukab mind peaaegu pikali, kuid tõmbab hetk hiljem jälle tagasi. Siiski vali.tseb mus vaikus ja rahu. Tunnen, et mind ümbritseb midagi erilist ja salapärast.
Sammun edasi ja iilid moodustavad lõpmatuid lumekeeriseid, mis suunduvad pilvisesse taevasse.
Jõuan mäenõlvale, raske on astuda, kuid seljataha vaatamata jätkan teekonda tippu. Äkitselt ma libisen ja kukun auku, mis äkitselt tekib mu alla. Aga maandumine on pehme.
Esimesest ehmatusest kohkunult tõusen püsti. Vaatan kohkunult ringi ja leian end avarast tundmatust koopast. Ettevaatlikult kõnnin ringi ning märkan, et seinas on midagi, mis helgib õrnas valguses. Lähenen ja silmitsen seda. Ma ei suuda uskuda, et need on need viisteist helesinist jääpiparkooki, millest olen kuulnud vaid müstilises ja uskumatus legendis. Tardunult seisan ja imetlen neid. Sulgen silmad ning kogen midagi veidrat. Nagu tõuseksin õhku, kuid põhjust teadmata ma ei ava silmi…
Võpatan, kargan püsti ja vaatan ümber enda. Näen taas tuttavat paika. Seisan mäel, millele varem üritasin ronida. Otsin meeleheitlikult avavust mäeküljel, kust alla kukkusin. Kuid see on jäljetult kadunud. Märkan paremal käel võikest helesinist lumehelbe kujutist, mis meenutab veidike sünnimärki, kuid tekkis just nüüd, pärast salapärast juhtumit.
Istun maha, jäädes mõtlema juhtunu üle. Ma ei mõista, mis toimub. Kas oli see unenägu või reaalsus…?