Suvised tunded (2)

Soojal suvepäeval seista pankranni.kul on imeline, kuid samas veidi hirmutav. On tunda, kuidas tuul tahab tõugata sind alla sügavikku või hoopis lükata eemale, eemale kõigest, mis on huvitav ja salapärane. Õhk keerutab lehti ja liiva su seljataga aina kõrgemale taeva poole.
Sellest hoolimata seisad kindlalt pangal ja kuulad, kuidas loksuvad lained ja hääli.tsevad linnud.
Ees on näha vaid ere päike ja lõputu meri, mis tundub nii sinine, nii kauge ja võõras, kuid samas väga kodune.
Hakkad tundma maitset, mis on kibe ja soolane ja tunned, kuidas soolane merevesi tungib sulle ninna ja silma. Külm ning raske hoovus ümbritseb kiirelt su keha.
Seal olles kaob kõik. Jääd ainult sina. Ei liigu jalad, käed, ei pea, ega mõtted, sa lihtsalt oled sellel tohutu suurel maailmaäärel, mis eal ei lõpe.