Kuidas Paul Pipargaamios II päästis piparkoogitegijate töökoha. (4)

Mina, Paul Pipargaamios II, olen kuulus piparkookide tegija. Minu töö on teha huvitavaid ja põnevaid piparkooke. Aga nüüd ma jutustan teile ühe loo. See räägib sellest, kuidas ma ükskord meie piparkoogitegijate töökoha päästsin.
Oli üks mõnusalt talvine ja lumine päev. Tegin juba oma maja välisukse lahti, kui sealt astus mulle vastu minu ülemus, Peeter Piparkoogits. Ta oli üleni lumine ja hingeldas. "Paul, mul on sulle üks ülesanne. Sa pead leidma Piparkoogi metsast üles 15 helesinist piparkooki!" hüüdis ta. Muidugi tekkis mul küsimus, et miks just mina seda tegema pean ja miks need piparkoogid nii tähtsad on. Ülemus rääkis kiirelt:
"Asi on selles, et meil on vaja uusi ideid piparkookide tegemiseks. Me oleme kõik võimalikud ideed ära kasutanud ja Piparkoogia linna inimesed hakkavad neist tüdinema. Räägitakse, et kui süüda ühte helesinist piparkooki, tuleb sul pea nii mõtteid täis, et võib lausa plahvatada. Ja just sina pead seda tegema, sest sina oled meie kõige paljulubavam töötaja! Kes teine suudaks teha seda, mida sina teed? Ma tahtsin lugeda ära, palju sa piparkooke oled ühe kuuga teinud, aga mul läks 100 000 peal sassi. Kas sa teeksid seda, Piparkoogia linna heaks?" Ma mõtlesin natuke ja nõustusin siis. Ülemus oli üliõnnelik. Ta hakkas juba ära minema. Samal ajal läksin ma tuppa tagasi, võtsin oma seljakoti, kogusin sinna natuke toidumoona ja hakkasin liikuma.
Ma olin juba Piparkoogi metsas. Lund sadas väga tihedalt. Kõndisin ja kõndisin, kuni jõudsin ühe majani. Koputasin uksele ja kohe tuli uksele vastu üks tädi. "Tere," ütlesin ma. "Kas ma võiks korra sisse tulla? Mul on väga külm." Tädi oli väga lahke ja lasi mind sisse.
Ma läksin ja istusin kamina ette, kui äkki märkasin ühe laua peal helesiniseid piparkooke. Kindluse mõttes lugesin üle ja neid oligi 15 tükki! Ma hüüatasin rõõmsalt: "Teil ongi need 15 helesinist piparkooki!" Tädi ehmatas minu järsu hüüdmise peale, kuid naeratas siis ja ütles: "Jah, need on tõesti minu käes. Kui sa tahad neid endale saada, pead sa mulle ühe luuletuse lugema ja ühe laulu laulma."
Ma olin väga õnnelik, sest ülesanne oli samuti väga lihtne. Ma tegin, mis palutud ja saingi need 15 helesinist piparkooki endale. Ma panin need enda kotti. Ma soovisin tädile häid pühi ja mõnusat talve ning lahkusin.
Varsti olingi ma enda töökoha juures. Ma astusin uksest sisse ja hüüdsin: "Ma sain need kätte!" Kõik olid vait. Ma täiendasin enda lauset: "15 piparkooki on minu käes!" Kõik said aru, millest jutt ja hakkasid mulle aplodeerima. Ülemus tuli oma kabinetist välja ja märgates mind, tormas ta minu juurde. "Paul, sa said need kätte! Küll sa oled tubli!" kiitis ülemus mind. Ma andsin talle need piparkoogid ja ta jagas need laiali. Kõik võtsid samal ajal piparkookidest ühe ampsu ja järsku lõid kõikidel silmad särama. Kõik asusid tööle, tegema uusi ja huvitavaid piparkooke.
Ülemus ütles kõigile, et nad korraks lõpetaksid oma töö. "Kuna teil paistab olevat mõtteid väga palju, räägin ma kiirelt oma jutu ära. Ma tahtsin öelda, et Paul on üks väga tubli töötaja olnud. Ta on olnud usin ja töökas, teinud isegi kõige rohkem piparkooke. Selle eest ta saab Parima Piparkoogitegija tiitli!"
Kõik ahhetasid ja ohhetasid. Ma võtsin tiitli enda kätte, tänasin ülemust ja ülejäänud töötajaid. Ülemus lubas mul ka vaba päeva võtta. Ma olin väga väsinud, nii, et ma läksingi koju.
Ja nii lõpeb see lugu. Kõik olid õnnelikud ja said endale uusi ideid juurde!