Lühijutt . (8)

See jutt ei ole minu kohta! Üks päev tuli lihtsalt ajurünnak ja ma pidin selle kirja panema.

Ma kõnnin mööda tänavat. Autod sõidavad mööda, heites oma esituledega lumesajule õrna valguse. Täielik tuulevaikus. Õhk on krõbe ja külm.

Äkki näen sind seal tänavalambi all seismas. Sa juba ootad mind. Naeratus tuleb mu näole ja ma hakkan kiiremini sinu poole kõndima, kuid siis näen ühte tüdrukut sinu ees. Ma seisatan ja jälgin teid. Arvatavasti on ta sinu sõber ja oli lihtsalt mööda kõndimas ning te jäite juttu ajama.

Kuid siis sa suudled teda.

Kas ma jõudsin varem, kui me kokku leppisime? Kas sa ütlesid kell kaheksa või kell üheksa? Ei, see ei loe. Tähtis on see, et sa seisad seal ühe teise tüdrukuga.

Mu naeratus vaibub. Ma pööran end ümber ning hakkan minema jalutama. Sa hüüad mu nime, kuid ma ei peatu. Sa jooksed mulle järgi, seisad mu ette ja vabandad. Sa ütled, et sa ei tahtnud, et see oli kogemata, kuid ma ei usu sind. Ühe korra üritasid sa seda isegi selle tüdruku kaela ajada. Kui alatu sinust, süüdistada teda, kes ta midagi valesti tegelikult ei teinud. Peale selle, et sinu suudluse vastu võttis. Ma kõnnin aina edasi ja sina aina vabandad.

Lõpuks jääd sa seisma ja vaatad mulle järgi, hüüdes veel viimast korda: „Anna andeks!”

Anna andeks.

Anna andeks...

Need on nii kulunud sõnad. Need ei tähenda mitte midagi. Vähemalt mitte mulle. Ja vähemalt mitte sinu suust tulles. Ma kõnnin ja kõnnin, lumesadu muutub tugevamaks. Juba tekib ka tuul. Minust sõidavad mööda ainult paar autot, heites valguse minule, kes ma kõnnin siin tänaval, üksi...

Tuul muutub aina valjemaks. Lumehelbed langevad mu näole. Need on külmad ja tunduvad justkui naeltena, mis minu nahka tungivad.

Mul hakkab jahe. Ma mõtlen sulle ja sellele, kuidas sa võisid. Kuidas sa võisid mind petta? Võib-olla sa ei armasta mind enam. Kuid see ei kehti minu kohta. Mina armastan sind veel. Kuid ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei saa sind sundida mind armastama.

Ma pööran ära ühele metsateele. Puud kohisevad ja aegajalt raputavad lund endalt. Mul on külm ja ma olen väsinud.

Ma otsustan tee äärde maha istuda ja veidi puhata. See ei tee ju midagi, küll ma kohe uuesti kõndima hakkan.

Ma ei tunne enam enda jalgu. Ma ei suuda neid enam liigutada. Ainult mõte sinust soojendab mind veel. Kuidas me teineteist esimest korda nägime, kuidas sa ütlesid, et armastad mind, sellesama tänavalambi all, kus sa nüüd oma uue tüdrukuga olid. Kindlasti ütlesid sa talle ka, et armastad teda.

Ma armastan sind.

Ka need tunduvad nii kulunud sõnadena... Kõik kasutavad neid hooletult, loopides neid igale inimesele, kes neile meeldib.

Kuid kui mina sulle neid ütlen, need ka tähendavad midagi. Ma ei ütle seda niisama.

Lumesadu muutub aina tihedamaks. Ma ei tunne enda keha enam üldse.

Ma langen vaikselt lume peale selili. Ma vaatan otse üles, läbi puuokste, pilvise taeva poole. Lund tuleks sealt justkui lõputult.

Mu silmad hakkavad juba kinni vajuma. Las nad vajuvad. Küll ma need varsti uuesti avan ja jälle kõndima hakkan.

Kuid need ei avane enam. Ma ei jõua ennast liigutada, et püsti tõusta. Ma ei kuule enam kohisevaid puid ega jahedat tuult. Ma ei näe enam langevat lund ega pilvist taevast.

Ainus asi, mida ma näen, on pimedus.

Ainus asi, mida ma kuulen, on vaikus.

Ning ainus asi, mida ma tunnen, on valu.

Lõputu valu, mille tekitasid Sina.

Sina.