Teema: Järjejutud / Noortejutud

Triinu salapäevik, #4 (0)

Tere ! Täna on kolmapäev, 28. november ja täna tuli 2-st korda lumi maha. Kui tore ! Pärast kooli viskasid poisid meie klassi kõiki tüdrukuid, ka mind, äsjatehtud lumepallidega. See oligi see, miks meie klassi poisid pärast seda, kui kell helises vahetundi, kohe klassist välja jookisd, kiiresti garderoobi, kooliüue ette ja lumepalle tegema. Eks ma seda ennemgi ennustasin, et kui juba lumi, siis kohe lumepallidega pommitama. Mina ei saanud õnneks mitte ühtegi korda mõne lumepalliga vastu pead või vastu jalga, igatahes - ma ei saanud üldse pihta. Minu klassist Erik viskas Kristinile otse pea pihta. Õnneks oli Kristinil müts ja pusa kapuuts, niiet lumepalliga vastu pead ei oleks olnud väga valus. Kuid ma nägin, et Kristinil jooksis silmast välja pisar, ma pakkusin talle oma pabertaskurätti, tema pani käe sellele ette ja ütles: "Äitäh, aga ma olen kombes". Siis ta naeratas mulle ja kõndis rahulikult kooliväravast välja. Ma jäin teda vaatama, Ta sammus julgelt kooliväravast välja, sealt paremale ja siis sebrast üle, kooli vasta bussipeatusesse. Siis ma hakkasin Liisi ja Greetega kooliväravast ka välja minema. Niiet tänane päev ei olnudki väga hull, välja arvestades ühte asja.... Olgu, ma räägin. Eesti keele tunni alguses õpetaja kirjutas tahvlile: 4. detsembril on "Svate kamp ja Köndimere aare" lugemistest ! Lugemistesti hinnet saab parandada 1-he nädala pärast, R pärast 7-dat tundi või T peale 6-dat tundi ! ning siis oli mul kõik läbi. Ma mõtlesin, et kuidas ma sain selle ära unustada ! See oli õudne tunne ! Õpetaja nägi, et ma nutsin ja ta küsis: "Triinu, mis juhtus?" Mina, nagu mingi rumaluke, jooksin klassist välja, klassi juurde pingile istuma ja panin pea käte peale ja nutsin, niiet pisarad vajusid nina otsast ja põse pealt kooli koridori põrandale. Õpetaja tuli klassist v älja ja istus minu kõrvalwe ja hakkas rääkima.
Õpetaja: Triinu, mis juhtus siis?
Mina: Ma unustasin ühe tähtsa asja ära.
Õpetaja: Mis... Mis asi see oli, kui küsida tohib?
Mina: Raamatu lugemine.
Õpetaja: Oi, see on jah, tõsine asi. Kas Sa unustasid selle täiesti ära?
Mina: Jah. Ma tahtsin küll meeles pidada, unustasin küll päevikusse kirjutada.
Õpeata: No vot. Sellepärast läkski meelst ära. Tule, tule klassi, ma annan Sulle ühe klaaskommi ja siis ma saadan Su praegu psühholoogi juurde, eksole? Ja siis tule klassi tagasi, kui oled maha rahunenud, eks? Oled nõus? Mh?
Mina: Jah, muidugi olen nõus. Suur tänu, et just teie minu klassijuhataja olete.
Õpetaja: Mind on siia pandud. Mina ei teinud midagi.
Mina: Aga soov õpetajaks saada keegi teid ju ei sundinud?
Õpetaja: Noo.... Seda jaah. Sa oled nupukas tüdruk. Aga, tule nüüd, ma saadan Su psühholoogi juurde.
Nii me siis läksimegi õpetajaga psühholoogi juurde. Ma rääkisin oma murest talle ja ta rääkis minuga rahulikult ja isegi väga veenvalt. Ma ei hakka seletama, mida ta mulle rääkis, kuid nüüd ma hakkan raamatut lugema. Ma ju laenutasin selle täna pärast kooli, enne viiendat tundi. Olgu siis, nägemist ! Järgmises osas näeme !

Teavita ebasobivast sissekandest!