Tule mõistusele, Piret! 4 (2)

Ma pole ikka unustanud seda Markot. Minu vaim on aru saanud, et me ei saa kunagi selle mehega kokku, aga süda ikka sellest veel aru ei saa. Mõtted on nagu uisa-päisa ja muidu on koguaeg Markol minu süda, aga hing saab juba aru. Seda südant ei saa petta. Jah, ma tunnistan üles - ma olen ikka kiindumuses sellest mehest, jah. Aga ma ei taha, et mulle ta meeldiks! Ma lihtsalt ei soovi seda! Ma ei taha enam ühegi mehega tutvust teha! Kõik! Piret, sina oled korralik ja ei armu ühessegi mehesse enam oma elu jooksul! Kõik! Lõpp! Mul on lõunat vaja süüa, saab mõtted eemale. Läksin siis Mari kabinetti. Maril oli klient. Ootasin oma kabinetis, kuni klient ära läheb ja siis läksin Mari juurde.

"Mari? Lõunale?"
"Ma ei tea, mul on vaja tööd teha tegelikult veel."
"Mari...mis jutt see on! Mina olen sinu ülemus ja kui mina ütlen, et sa ei tee ületunde ega üleminuteid ega ka isegi ülesekundeid mitte, siis sina ka neid ei tee. Ülemus on ikka ülemus ja teab, mis õige on. Niiet kobista oma kondid siis laua tagant ära ja tule minuga lõunale."
"Jah, kuidas ütlete, söör. Kas sa pole ikka veel eilsest üle saanud?"
"Eino aitäh, Mari. Ma suutsin ta ainult 5. minutiks oma mälust kustutada ja sina suudad selle juba tuksi keerata. Tule nüüd. Söör..."
"Vabandust. Aga noh, nii öeldakse."
"Hahahaa! Oled sa ikka naljatilk."
"Ma olen naljapall."
"Jah, naljapall..."
"...mis on pekki täis," lõpetasime koos lause. See on meil juba ammu leiutatud, see lause.

15. minuti pärast istusime selle sama laua taga, kus eilegi. Ja ma nägin Markot. Tibi polnud. Ta oli väga närviline, seda näitas see, et ta kogu aeg nägu hõõrus ja juukseid käe üle lasi ja ei ta põlvi jõnksutas üles-alla natuke. Aga teda polnud seal, tahtsin endale öelda, aga mõistus oli kinni kiilunud.

"Sa pole ikka veel üle saanud, jah?" küsis Mari, saades ise ka aru, kui lo.lli küsimuse ta oli esitanud, sest vastus pidi olema "jah".
"Ei ole jah," vastasin.
"Noh, aga teda siin pole."
"Jah, teda siin pole ja meie sööme niisama nagu head töökaaslased ikka lõunat ja pärast lähme nagu normaalsed töökaaslased oma kontorisse tagasi. Me ainult sööme ja lahkume. Mitte ühtegi sõna ei teiste meestega, ei teiste naistega. Punkt. Head isu!"
"Head isu."

Me sõime ja sõime ja siis tuli Marko ja küsis:

"Kas võin...?"
"Ei!" ütlesime Mariga koos.
"Saad aru, mees, et sa keerasid mu elu tuksi! Ja selle eest maksad sa minu kui ka minu töökaaslase arve ära, ja kui sa seda ei tee ja ma sul näo täis sõiman, siis ära imesta! Niiet - kas maksad või peksa saad?" käratasin talle ikka korralikult ja panin reeglid paika.
"Maksan hea meelega." vastas mees. "Ma tahaksin eilsed asjad teile ära rääkida."
"Noh, eks tee proovi, ilalõug," vastasin talle ja vaatasin aknast välja.
"Noh, mis sul öelda on?" küsis Mari.
"Mul on öelda seda, et see naine..."
"Tibi!" ütlesime Mariga koos.
"Hea küll, tibi," parandas Marko. "See tibi on minu eksabikaasa. Ja ta tüütab mu täiesti ära."
"Aga miks sa lased tal sind vabalt suudelda?" torgatas mulle pähe.
"Noh, "muheles Marko. "Kes ikka suudlusest ära ütleks."
"Mina ütleks, kui peaksin suudlema sinusugust ilalõuga või üldse maailmas kunagi ühtegi meest, siis ma, va mees, ilatsek.sin ikka veel, sest kui selliseid ilalõugu suudelda, siis ei lahku ila suust mitte kunagi! Jäta meid rahule ja ära mitte kunagi proovi meie lauda istuda. Või muidu..."
"Mis muidu?" naeris mees.
"Või muidu? Või muidu, ku.rat...ku.rat, mees, kui sa seda tahad veelkord kunagi proovida, siis ma löön su maha ja matan elusalt veel maha, kui sa veel hingad, niiet sa ei tunne oma sõrmigi, ku.rat!" käratasin talle, nii et terve kohvik kajas. "Lähme, Mari. Ilalõugadega ei soovi ma rohkem rääkida. Head aega ja tervita oma se.ksipartnerit siis ka. Head aega."
"Noh, aga sina, preili," tahtis Marko Mariga tutvust teha, aga Mari virutas talle käega lataki! vastu põske, niiet põsk punane ja järgmine hetk sinine.
"Ära minuga enam kunagi püüa rääkida!" ütles Mari talle ja võttis Markol kaelast kinni ja surus ta vastu vaipa.
"Nii, mees! On nüüd arusaadav, et meiega semmimine on sulle keelatud!" käratas Mari talle. "On arusaadav?" ja tõstis ta juustest ülespoole.
"Jah, on arusaadav," vastas Marko, ise ägisedes. Ja Mari tõstis ta pea juustest veel kõrgemale ja lasi siis mütaki! vastu vaipa.
"Näri vaipa, pe.de!" ütles Mari lõppsõna ja lahkus nagu tõeline džentelmen kohvikust, nina püsti ja kõnnak ilus.
"Nägid seda?" küsis Mari minu käest töö juures.
"Muidugi nägin. Mina poleks sellega hakkama saanud. Nüüd ta loodetavasti elab oma tipsuga hästi ja enam meid ei tülita," ütlesin ma ja me kihistasime naerda. See oli parim kättemaksupäev, mis mul elus üldse olnud on. Sest sellist kättemaksu veel mitte keegi kunagi ei ihalda. Uskuge mind.

Autori kommentaar »