♥ Forever ♥ . # [ 9 . Osa ] (9)

Eelnevalt : "Ceterli, mis sinuga juhtunud on ? Oled sa armunud ? Sa oled viimasel ajal pöörane ja ei ole kodus peaaegu üldse ," pahandas mu isa.

"Mis asja ? Mina ja armunud ? Isa, ära tee veidraid järeldusi ! Ja pealegi, enda teada oled sina kogu aja kuskil rõõmsat elu elamas, kuid mina passin siin oma nõmedate eurodega, mida sa oled mulle andnud ! Ma vihkan oma elu ! Ma lahkun siit kohe, vii mind ema juurde. Selge ? Ja ära püüa mind veenda ," vaidlesin ma isale vastu, kuni puhkesin nutma. Kallistasin isa ja kogu aeg korrutasin, et mu elu on sõna otseses mõttes elumõttetu. Isa rahustas mind ja ütles, et ma ei lahkuks. Lõpuks ma tegin otsuse - kavatsesin .............

********

9.#

Kavatsesin lahkuda ikka. Olin juba väsinud sellest jamast. Hakkasin asju pakkima ja saatsin Ervinile sõnumi, mis kõlas nii :

Kuule, ma soovin sulle suht head elu, sest ma lahkun siit. Kolin oma ema juurde. Püüan sind unustada, aitäh, et kallis olid. Nüüd oled lihtsalt sõber.

Ceterli.

Vastust ei tulnud. Kindlasti Ervin leppis sellega või oli tal ükskõik, kuid ma eksisin. Järsku kuulsin ma, et keegi pillub mu akna pihta pisikesi kive. Tegin akna lahti ja märkasin seal all Ervin ' it.

"Mida sina tahad ? Ma lahkun kohe ," küsisin ma imelikult.

"Ceterli, palun luba mul sisse tulla. Mul on sulle tähtis jutt ," vastas poiss kiirelt. Vingusin mõtetes kaua, kuid ütlesin Ervin ' ile, et ta teeks kiiresti. Paari minuti pärast oli ta minu toas.

"Noh, räägi ruttu, ma pean varsti minema ," palusin ma teda veidi vingudes.

"Ceterli, ma mõistan, et sa oled solvunud, iga tüdruk, tähendab, igaüks oleks solvunud. Ma saan aru. Aga ma ei taha, et sa lahkuks. Ma tegelikult ka armastan sind. Ma ju isegi tegin Kelly ' le selgeks, et sa oled minu jaoks kõik. Ma usun, et sa arvad, et ma valetan. See võib sinu jaoks tunduda tühine jutt, kuid palun - andesta mulle. Ma ei taha, et sa lahkuks siis, kui me oleme tülis ," pidas Ervin pika jutu maha. Ma vaikisin, tundsin, et ta siiski hoolib minust, kuid minu mõistus ehk pea mõtles teisiti. Mu mõtted olid nii pöörased, seega ma vastasin Ervin ' ile kähku : "Nii palju siis sinust jutust. Kuule, ma nüüd lähen."

"Mida ? Sa siis ei andesta mulle ? Või sa ikka andestad ? Ceterli, palun. Ma anun sind ," kurvastas Ervin ja kallistas mind.

"Oh, Ervin, ma armastan sind nii väga. Ma ei taha, et me koos lahus oleksime ," andestasin ma talle ja kallistasin teda kõvasti. Pisarad langesid õrnalt põskedele. Ervin vaatas mulle otsa ja pühkis pisarad põskedelt ära ja seejärel suudles mind. Sain temaga asjad selgeks tehtud. Me veetsime kaua aega koos. Lõpuks läks Ervin koju. Kell oli saamas kaheksa, muidugi õhtu. Isa oli jälle läinud kuskile kolama. Tellisin endale pitsat ja veidi rämpstoitu. Igast süüa igatahes. Kutsusin ka Ervin ' i. Vaatasime filmi kaua, kuni lõpuks me läksime väsinult minu tuppa. Olime suht unised ja ei pannud tähele, mida me tegime. Järsku me hakkasime üksteist suudlema ja langesime voodisse. See õhtu oli imeline, kuid tagajärg ........ ??

______________

Jätkan ? Sorri, et pole jätkanud. Aega pole & mõtteid. NB ! Ei jätka, kui ei anta mõtteid. Üks mõte on siiski järel ! Kavatsen üldse siis vist järju lõpetada varsti, mis tähendab HALBA mõnede jaoks.

Pühendused ; LatzyMelon & Nikike & ProftPotter & DisHearten !