Valgest roosist pole enam midagi järel (2)

Selles oktoobri hägus kahlates,
lonkides üksinda ringi.
Sügise pisarad kollastel lehtedel.
Kõle lagendik,
mis täidab mind tühjusega.
Nagu sügiseded lehed,
millel määrdunud pisarad.
Poris vedelavad roiskuvad lilled,
Haaravad su meele mustjade keermetena,
Tehes meele räpaseks.

Ja mis juhtus selle valge puhta roosiga, mis lõhnas nii süütult ja õitses nii kaunilt...