Twelve worlds[part 41] (5)

- - -

41.UUS VÄGI

,,Carl!" kiljatasin ma erutunult ja jahmunult - mida ta ometi siin tegi...?
Carl märkas alles nüüd minu olemasolu ja karjatas vastu: ,,Cameron, mida sina siin teed!?"
,,Sama küsimus," vastasin ma muiates, Carl muigas vastu.
Kuid siis ajas krahvinna Ellesmera end ukse alt püsti ja heitis ukse eemale, purustades selle erkkollase välguga pilbasteks. Tal oli raevunud ilme, kuid sellest hoolimata suutis ta ikkagi irvitada.
,,Noh, jälle sina siin," sõnas krahvinna Ellesmera Carli poole vaadates, Carl oli pingul, pilk leegitsemas. ,,Tundub, et see mäng peab käima alati sinuga - kui sind pole, mäng katkeb. Ja sama sinuga, plikatirts." Krahvinna pilk libises Carlilt minule. ,,Ka sinuta ei käi mäng edasi. Sa ju tiirled alati keskpunktis - sa oled auhind, mida antakse mängu võitmise eest."
,,Mis mängust sa räägid?" küsisin ma umbuslikult, unustades, et mu jalad on endiselt voodi all. Ka Carli ei paistnud see praegu huvitavat - ta vahtis ainiti krahvinna Ellesmerat.
,,Mis mäng?" kordas krahvinna irvitades ja turtsatas naerma - ta naer kõlas veidi eputavalt ja kalgilt. ,,Kuule, tüdruk. Sa ju pead ometi aru saama, et elu on üks suur mäng, mida ei lõpetata mängimast. Kuid iga sammuga jõuab mängu lõpp lähemale, iga sekundiga ja iga samm viib ka mind sulle lähemale."
,,Mitte ükski samm ei vii sind temale lähemale," kähvas Carl ootamatult. ,,Sa hoopis kaugened temast sammuvõrra. Sinu jaoks käib mäng teistpidi."
,,Ei. Ei. Ei," ütles krahvinna Ellesmera pead raputades, ise suunurgast irvitades - mind ajas tema irvitamine vihale. ,,Keegi ei mängi mängu teistpidi, zimaarlane. Kõigil käib see õigetpidi - see tüdruk" - ta viipas minule - ,,ei mängi seda lõputut mängu - ta on mängu auhind, võrratu kui kuld. Kahju küll zimaarlane, aga see auhind läheb vist minule, mitte sulle."
Carl lõrises - ma võpatasin jahmatusest, ma polnud seda häält kunagi tema suust kuulnud - ja kargas krahvinna Ellesmera ette, ise vihast vappudes. Krahvinna aga naeris julmalt ja kalgilt ja sirutas jälle peopesa ette. Nüüd helendas see lumivalgelt ning särtsus elektriliselt, tuues nähtavale mõne kuldse välgu.
Carl katkestas lõrisemise ja vahtis krahvinnat süüdistavalt ja jahmunult. Ta pressis läbi hammaste: ,,See on ebaseaduslik."
Krahvinna naeris jälle - mulle hakkas see juba närvidele käima - ja sõnas pead raputades: ,,Kuule, ma ju ometigi ise lõin ju selle seaduse? Seaduses on selgelt kirjas, et seaduse looja võib seda kasutada, kui vaja."
,,Sa ei teeks," üritas Carl jälle, vahtides mind tee-palun-midagi-näoga. ,,Kui sa ei taha Cameronist ilma jääda, siis pead ka minu alles jätma."
Jõllitasin teda, suu ammuli. Kas ta teadis, et ma temast hoolin? Ja kui teadis, siis kuidas? Äkki ta oskas mõtteid lugeda? Äkki ma näitasin seda mingit moodi välja nii, et ma ise sellest mõhkugi aru ei saanud? Need mõtted kihutasid justkui võidu joostes peast läbi. Mu pea kumises.
,,Ma ei usu, et preili sinust niimoodi hoolib," lausus krahvinna Ellesmera turtsudes. ,,Ta oleks siis juba sinu heaks midagi teinud või mis?"
,,Kurat, jää vait!" pressisin ma raevunult läbi hammaste ja oma jahmatuseks tundsin endas seda surinat.
Irvitasin suunurgast laialt ja lõin jala hoogsalt üles. Voodi paiskus poole meetri jagu õhku ja veeres mu jalgadelt eemale. Tõusin veidi vankudes püsti ja hoidsin ikka veel raamatut oma rinna vastas. Siis aga hakkas krahvinna Ellesmera mind jõllitama, silmad pungis. Jõllitasin vastu - mida see pidi tähendama?
,,Sul on see raamat..." kogeles krahvinna Ellesmera jahmunult. ,,Kuidas? Kus see oli? Ma ei saa enam üldse aru..." Olin temaga nõus - ka mina ei saanud enam millestki aru. Ja mind ajas veel rohkem segadusse see, et Carl jõllitas mind samuti.
,,Kui sa suudad seda käes hoida, siis sa oled tõesti eriline," pobises krahvinna Ellesmera. ,,Selleks, et raamatut puudutada, pean ma sinu keha võtma."
,,Misasja!?" karjatasin ma ja koperdasin tahapoole.
Ja siis see juhtus. Krahvinna Ellesmera lasi kuuldavale mingi häälit.suse või urina moodi hääle ja kargas mulle kallale. Ta haaras mu kõrist ja pitsitas seda. Mu silmade ees vilkusid tulukesed ja ümbrus hakkas ähmaseks muutuma samal ajal, kui õhk mu kopsudest kaduma hakkas.
Siis ma haarasin aga omakorda krahvinna kõrist ja hakkasin teda kägistama. Vahtisin talle otse silma. Oma jahmatuseks tõmbusid krahvinna silmad süsimustaks, pilkusid ja siis sulgusid. Krahvinna vajus jõuetult mu pealt maha. Ma tundsin aga enda sees mingit teist hinge. Mu keha värises. Ma vajusin samuti jõuetult maha, ise samal ajal ägedalt vappudes.

- - -

Autori kommentaar »