Twelve worlds[part 27] (3)

- - -

27.ÄHVARDUS

,,Hüpnotiseerija?" küsisin ma muiates. ,,Sa teed nalja."
Kuid Samantha vaatas mulle tõsiselt otsa ning lausus aeglaselt: ,,Ma ei tee nalja. Päriselt. Mul on selline võime."
Ma sirutasin käed välja ja ütlesin naljatades: ,,No, hüpnotiseeri mind siis ära!"
Samantha ohkas ja vangutas pead. ,,Ma arvasin, et sa oled veidi targem, kui tavalised inimesed," nentis ta kurvalt. ,,Ma arvasin, et sa mõistad mind."
Ma kortsutasin kulmu ja naeratasin. Ma sõnasin rahustavalt: ,,Kuule, Samantha, muidugi ma usun sind. Ma olen sama ebanormaalne, võib-olla isegi ebanormaalsem. Kuid tunnista, seda on raske uskuda. Teiste meelest isegi võimatu."
,,Kuid ei ole!" hüüatas Samantha.
Ma kergitasin kulmu ja laususin: ,,Samantha, sa tahtsid omavahel rääkida. Räägi oma lugu ära, muidu härra Tobs hakkab meie kallal õiendama."
,,Kas sa ikka usud mind?" uuris Samantha kahtlevalt.
Ma tegin umbmäärse liigutuse. ,,Muidugi!" kinnitasin ma.
Samantha ohkas korraks ja hakkas siis jutustama: ,,Vaata, see algas täpselt siis, kui sa tulid meie kooli. Ma hakkasin ka tulevikku nägema - vähemalt enda meelest. Siis avastasin ka, et suutsin inimesi oma tahtmise järgi tegema sundida.
Rääkisin nendega rahustava häälega ja ma vaatasin neile alati pingsalt otsa. Mulle tundus alati, et mu silmadest kiirgab mingit väge ja et ma ei suuda oma pilku oma ohvrilt ära pöörata. Usu mind," anus ta. ,,Palun."
Ma ohkasin kannatlikult ja kinnitasin juba kolmandat korda, rõhutades igat silpi: ,,Ma usun sind!"
Siis tegi Samantha umbmäärase liigutuse ja ütles: ,,Ongi kõik. Äkki läheks nüüd loodusõpetusse?"
,,Olgu pealegi," nõustusin ma ning võtsin maast oma koti, Samanthal oli oma seljakott juba seljas.
Me kiirustasime trepist üles, siis mööda koridori ning peatusime veidi kulunud puitukse ees, mille me avasime. Astusime Samanthaga umbsesse klassiruumi, kus kõik juttu rääkisid, nalje rääkisid ja nende peale naersid. Paberlennukid vedelesid ja liuglesid igalpool. Me istusime Samanthaga viimase rea seinaäärsesse pinki ning ladusime loodusõpetuse asjad lauale. Panin oma hämmastuseks tähele, et Samantha polnud enam pingul ja oli normaalne - näis, et ta ei mäletanud üldse meie vestlust.
Janet tuli rahulolevana minu juurde. Ta ütles rõõmsameelselt: ,,Noh, Samantha on jälle normaalne."
Ma vastasin, püüdes samuti normaalne välja paista: ,,Jah." Püüdsin naeratada, kuid mu suulihased ei töötanud ning välja tuli mingi imelik grimass, mille peale Janet kohe eemale läks. Ohkasin endamisi mõrult - oskan ikka inimesi eemale ajada.
- - -
Loodusõpetuse tund kulges rahulikult, ilma pahandusteta. Pärast seda oli veel prantsuse keel ning olidki tunnid läbi. Mina, Elena, Samantha, Larry, Mary, Tom, Janet ja Joseph läksime klassist välja, rõõmsalt vesteldes. Suundusime garderoobi ja panime seal välisriided peale.
,,Läheks äkki kooli taha?" pakkus Tom siis, kui me hoovi suundusime.
,,Jap," ütlesime me kooris ning purskasime naerma - me olime ikka tore kamp küll...
Kui me hoovi jõudsime, siis keerasime paremale ning tormasime kooli taha, kus ma polnud kunagi käinud. Tagahoov polnud nii puhas ja ilus, kui eeshoov. Tagahoovis haises banaanikoorte ja hallitanud juustu järele ning rohi oli suht kõrbenud. Tagahoovis oli kolm hiiglaslikku tumerohelist prügikasti, kust välja paistsid kilekotid, pungil täis prügi. Tagahoovis heljus mingi hõre pruunikas udu moodi asi.
Kirtsutasin nina. ,,Uhh, vastik hais," ütlesin ma ringi vaadates ning teised turtsusid veidi, peale Samantha.
Samantha vaatas eemale, kus udu paistis paksem olevat ja hüüatas: ,,Keegi tuleb!"
Udust hakkasid ilmuma viis kõrget kuju. Ennem oli näha ähmaseid piirjooni, kuid siis ilmusid udust välja inimesed. Kolm neist olid kõhnad ja pikad poisid, kellel olid ninarõngad ning kõrvarõngad. Neljas oli lühem ja tüsedam poiss, kes kandis kaelas igasuguseid kette ja ümber käte kandis ta käevõrusid. Viies oli minust kaks aastat vanem blondiin, kellel oli mitu huuleneeti ja ülipikad sinised kõrvarõngad, ta nätsutas tumeroosat nätsu.
Kõik viis kogu naeratasid - nad paistsid väga kahtlased tüübid olevat.
,,Mis oleks, kui ähvardaks?" pani üks kõhn poiss ette.
,,Jaah, hea mõte Vincent," sõnas teine kõhn poiss.
,,Võta üks plika kinni, Bob," ütles kolmas kõhn poiss ja tüse poiss astus ette.
Ta irvitas natuke totralt ja haaras Elena juuksepidi enda poole. Elenda kiljus ja karjatas, samal ajal, kui tüse poiss naeris, blondiin itsitas ja teised poisid irvitasid. Kui Elena tüseda poisi haardes oli, nuttis ta juba laginal.
,,Jää vait, rumal plika," nähvas tüse poiss ja Elena jättis nutmise järele, ta silmad olid pisaraid täis.
Esimene kõhn poiss - Vincent - astus ikka veel irvitades ette ja asetas käed rinnal risti - ta paistis toimuvat nautivat. Ta vaatas rahumeeli vihaseid Joseph'i, Larry't ja Tom'i, kes igatsesid raevunud pilkudega Vincentile kõrri karata.
,,Mul on teile ettepanek," alustas siis Vincent - ta hääl oli külm. ,,Kui te suudate Londoni panka röövida - kõik sendid - siis saab see plika" - ta viipas Elenale - ,,vabaks. Me laseme ta pärast röövimist vabaks."
,,MIDA!?" hüüatasid Joseph, Larry ja Tom korraga - mina, Janet ja Samantha vaatasime toimuvat jahmunult.
,,Kui te panka ei röövi, siis plika sureb," lisas Vincent oma viimase nõudmise ning kõik viis kogu kadusid irvitades udusse. Kõik oli nii nagu enne, ainult Elenat polnud.
,,Mida me nüüd teeme?" küsis Tom õnnetult ja vajus sinna samasse, kõrbenud rohule, istuma.
,,Ma ei tea," tegin ma esimest korda suu lahti - mu hääl oli kuiv. ,,Kuid me peame Elena vabastama."

- - -

Autori kommentaar »