Algversioon: 9-Redemption to conciousness (4)

Me olime ennast jaganud kahte võistlusgruppi: Koolibrid ja Ninjajänesed. Meie - Koolibride - juht oli Lee ning vastasvõistkonna juhiks oli valitud Brianna. Mängualaks oli terve muruplats ning paar meetrit metsast ja maisipõllust.

Meie mäng koosnes lihtsalt teiste laskmisest ja punktide hoidmisest. Mõlemal tiimil oli alguses 10 punkti. Kui keegi pihta saab läheb tiimil punkt maha ja ta peab minema tagasi tiimi stardikohta, et uuesti mängima hakata.

"Meie plaan on selline - me püsime varjus ega jookse üle väljaku, et meid raske tabada oleks," ütles Lee. "Aga kaks liiget võiksid olla need, kes riskivad ja jahivad teisi väljakul."

Carla tõstis vaikselt käe: "Mulle meeldiks midagi sellist teha."

"Vabalt," nõustus Lee. "Keegi veel? Ma võin ka see jahtija olla, kui keegi ise ei soovi."

"Aga ole sina," soovitas Matt. "Ma võin minna metsa snaipriks."

"Ma peidaksin ennast maisipõllul," pakkusin.

Lee noogutas. "Siis on kõik otsustatud. Igaüks võtab seda mängu nii tõsiselt, kui soovib. Meil ei pruugi olla just kõige ideaalsem plaan, aga see peaks toimima."

"Minu arvates on see ideaalne," lausus Samantha, kes vaatas imetlevalt oma poiss-sõbra poole.

"Kuulge nüüd! Lähme stardikohta," sekkusin ning hakkasin maja juurde minema.

Mõlemal tiimil olid erinevad strardikohad, et me ei näeks nii lihtsasti kuhu meie vastased end peidavad. Ninjajänesed olid muruplatsi teises otsas metsas, mille tõttu eeldasin, et nad ründavad eelkõige sealt.

Elisabeth, kes mängust osa ei võtnud, kõndis pika sammuga muruplatsi keskele, kuhu olime vedanud vana aiamööbli, mida kattena kasutada sai. Elisabethil oli käes ruupur ja kaelas vile.

"Tiimid olge valmis!" hüüdis neiu ruupurisse. "Viis... neli... kolm... kaks... üks!" Kostus pikk vile, andmaks märku, et mäng oli alanud.

Meie grupp hakkas kohe oma peidupaikadesse jooksma. Nick ja Samantha jäid aga stardikohta ja patrullisid maja ümbrust. Minuga tuli koos Beth.

Jooksime koos, Nerfipüssid käes, autode poole, mis tee ääres seisid. Varjusime Bethany volkswageni taha. Enne üle tee maisipõllule jooksmist, kontrollisime ega meid ei märgatud ja tõmbasime seejärel uttu.

"Mida me tegema peaksime?" küsis Beth. "Ma pole seda mängu kunagi varem mänginud."

Kehitasin õlgu, kõndides kükkis asendis edasi. "Püsi varjus, lase teisi inimesi, jookse."

"Kõlab hirmsalt," arvas Beth ning naeris vaikselt. Otsustasime heita pikali ning platsi niimoodi jälgida.

Paar minutit hiljem Beth tõukas mind kergelt ja osutas püssiotsaga muruplatsi poole. "Caden hiilib seal väga kavala näoga," lausus ta muigvel näoga.

Itsitasin vaikselt. "Ma lähen võtan ta vahele." Tulin meie peidukohast välja, hiilides vaikselt Cadeni poole, kes suure aialaua taga ennast varjas ja vahetevahel üle selle kiikas.

Lähenesin talle ringiga, varjates end puude taga, mis tee ääres seisid. Olin talle juba piisavalt lähedal, et oma Nerfipüssi tõsta ja poissi sihtida. Lasin kuuli teele, tabades teda otse selga.

"Pagan," sõnas Caden pahaselt ja pööras end ümber. Ta kissitas oma silmi, nähes, et keegi seisab puu varjus. "Phoenix? Kuidas sa võisid?"

Naersin. "Sa pead rohkem tähelepanu pöörama."

Caden raputas muiates oma pead ja jooksis Elisabethi juurde, kes nende tiimilt seejärel punkti eemaldas. Poiss hakkas tagasi stardikohta jooksma, saates mulle altkulmu pilgu.

"Ma leian su üles!" hüüdis ta mulle.

Pööritasin vaid silmi ning varjusin sama laua taha, kuhu ennist Cadengi. Samal hetkel jooksis keegi teine üle platsi - Samantha - ning läks ütles midagi Elisabethile. Arvatavasti oli ta kuuliga pihta saanud. Kui ta oli stardikoha poole jooksma hakanud, jooksis Lee platsile ja peitis ennast aiamööbli taha. Carla tuli kiiresti tema järel.

Otsustasin, et võiksin natukene riskida ja hakkasin hiilima vastastiimi stardikoha poole. Kus nad ennast peitsid, et nad üldse silma ei jäänud?

Tormasin metsa ja vaatasin kaugemalt, kuidas Brianna ja Brent stardikohal seisid ja silmadel julgelt ringi lasid käia. Siis Brent silmas mind ning hüüatas: "Hei!"

Astusin paar kiiret sammu ja "tulistasin" teda. Kuul lendas poisist mööda. "Selle eest sa veel saad."

Brent hakkas mind taga ajama. Naersin kõva häälega, samal ajal üle väljaku joostes. Brent proovis mind lasta, aga minu manöövrite tõttu ei saanud ta mulle pihta. Märkasin, et Hunter jookseb mulle teisest suunast vastu.

Lee tuli mulle appi ja püüdis Hunteri tähelepanu endale. Pöörasin ennast kiiruga ümber ja sihtisin Brenti, kes mulle veel järel jooksis. Ta oli olnud nii lähedal, et ümber pöörates lõin temalt kogemata Nerfipüssi käest. Minu oma kukkus samuti käest.

Brent küünitas oma püssi poole, aga ma lükkasin ta eemale nii, et ta selili maha kukkus. Hakkasin seepeale tohutult naerma. Brent haaras mu jalast, tõmmates mind õrnalt pikali. Nüüd hakkas poisski naerma.

Püüdsime mõlemad üksteist püssidest eemal hoida. Istusin kaksiratsi Brentil otsas ja surusin ta käsi maapinna vastu. Kaugemalt võis see veider välja näha - üsna intiimne kaklus.

Mingil põhjusel tundsin ma Brenti vastu tohutut viha. Ma tundsin, kuidas mu nägu vihaseks grimassiks muutus, kuid Brenti silmad läikisid rõõmsalt ning tema suu oli naerul. See ajas mind veel pahasemaks. Ma surusin käed tema kõrile ja pigistasin oma sõrmi tihedamalt tema kaela ümber.

Ta nägu muutus silmapilkselt. Silmad olid suured ja hirmul ning suu liikus kiiresti nagu ta ütleks mulle midagi. Kuid ma ei kuulnud ühtegi heli.

Brenti kõhnad käed püüdsid minu omi eemale tõmmata, kuid mu sõrmed püsisid järjekindlalt tema kaela ümber. Ma tahtsin temast eemalduda, kuid ma ei suutnud. Ma tundsin, kui kanged mu sõrmed tema kägistamisest olid ja kui väsinud ma füüsiliselt olin, aga ma lihtsalt ei suutnud temast eemalduda.

Ma kuulsin helisid uuesti siis, kui tugevad käed mu Brentist eemale tirisid.

"Mis juhtus?"

"Kas temaga on kõik korras?"

"Ta lihtsalt hakkas teda kägistama!"

"Vaata talle otsa. Ta oleks nagu hüpnotiseeritud."

"Ta hingab raskelt... Tooge keegi vett, palun!"

"Hunter, vii ta oma tuppa."

Kõik rääkisid korraga, pause tegemata ning mu pea tahtis lõhkeda. Kui mind maja poole tiriti, läksin heameelega kaasa, sammu kiirendades, et peaplahvatusest pääseda. Tormasin trepist üles ja jooksin enda tuppa. Istusin voodi ette maha ja asetasin pea kätele.

Hunter sisenes kiiresti minu järel tuppa ja sulges ukse. Ta istus minu ette maha.

"Phoenix, mida sa enda arust tegid?"

Ta hääl kõlas hirmunult, pannes mind end kohutavalt tundma. Ma olin just kedagi kägistanud. Ma olin just soovinud kedagi tahtlikult... tappa.

Ma ei tundnud sooje soolaseid pisaraid oma põskedel enne, kui Hunter need eemale pühkis.

Hingasin paaniliselt välja. "Ma- Ma ei soovinud Brentile haiget teha." Hakkasin hüsteeriliselt nutma, tõmmates jalad tugevasti vastu rinda.

Hunter pani käed minu ümber ja tõmbas mind endale sülle. "Ära nuta, Phoenix. Palun, ära nuta."

"Ma kägistasin teda, Hunter." Mu hääl murdus, kui ma rääkisin. "Ma ei tea miks ma seda tegin. Mul on selline tunne nagu keegi oleks minu keha üle võtnud."

Hunter mängis mu juustega. "Su süda peksleb meeletult. Kas sa soovid vett?" Noogutasin.

Ta asetas mu põrandale ja tõusis püsti. "Kas sa tuled minuga kööki kaasa?"

Mängisin närviliselt oma sõrmedega. "Jah? Ja mu ülejäänud sõbrad saavad mulle hirmu ja uskumatust pulbitsevaid pilke saata, sest ma olen mõrvar?"

"Lõpeta," palus Hunter silmi kinnipannes. "Sa pole kedagi tapnud."

Tõusin püsti. "Miks ma teda kägistasin? Mida ma mõtlesin?" rääkisin omaette, käed meeleheitlikult juustes.

Hunter lihtsalt seisis teisel pool tuba ja jälgis mind, kui edasi-tagasi ühe koha peal kõndisin. "Lihtsalt, tule minuga alla?"

Ta vaatas mind paluvate silmadega. Ma ei saanud keelduda.

-----

Võtsin suure sõõmu oma veeklaasist. "Mul on tohutult kahju."

"Me teame," lausus Aphrodite. "Ka tema teab seda."

"Kui keegi mind kägistada püüaks, ei usuks ma neid karvavõrdki," ütlesin, võttes klaasist uue lonksu.

Aphrodite pööritas silmi ja avas suu, et mulle vastu vaielda, kuid Carla peatas ta. "Võib-olla pole sa just inimene, keda ta hetkel usaldada tahab-" alustas ta.

"Suurepärane," laususin kätt laubale pannes.

"Aga! Siin on aga, Phoenix," ütles Carla. "Ainuke asi, mida sa tegema pead, on temaga rääkima."

Matt sekkus vestlusesse. "Räägi talle seda, mida meilegi."

"Et ma ei oska oma tegusid kuidagi seletada? Ma kindlasti usaldaksin seda inimest," ütlesin irooniaga. Asetasin oma pea lauale ja ohkasin valjult.

"Okei," sõnas Aphrodite kindlal toonil. "Minge laiali. Just nii! Jätke meid omavahele." Teiste nägudel peegeldus segadus, aga kõik läksid oma tegemisi tegema.

Aphrodite istus minu kõrvale köögipukile ja paitas õrnalt mu juukseid. "Me saame sinust aru. Vast mitte kõik, aga- See, mis juhtus... Ma soovitan sul see unustada. Mine räägi julgesti Brentiga - seleta talle oma uskumust ja tundeid. Küll ta sind mõistab. Oh, ta kindlasti mõistab."

"Aphrodite," sosistasin pead vangutades. "Ma keerasin kõik tuksi. Meil läks imeline päikseline päev raisku. Maja meeleolu on nii morn, et see ajab mu iiveldama."

Aphrodite raputas pead. "Homseks on maja meeleolu sama rõõmsameelne nagu täna hommikul. Ära muretse, Phoenix. Sa kuulsid, kuidas me sellest rääkisime. Sinu ootamatu... käitumine olevat tingitud adrenaliinist-"

"Mis siis, kui see ei olnud?"

Tüdrukul ei paistnud olevat sellele vastust. "Mida?"

"Mis siis, kui minu "käitumine" ei olnud adrenaliini tulemuseks?"

"Ma olen kindel, et see oli."

Ma ei uskunud teda. Veidrad asjad, mis kodus olles toimusid, hirmuäratavad unenäod, ootamatu käitumine... Midagi oli minuga toimumas.

-----

Tänav, millel kõndisin oli surmvaikne. Puumajad tee ääres näisid väsinud ja räsitud välja. Tänava lõpus oli ilus valge maja. Selle aiavärav oli kutsuvalt lahti.

Sisenesin aeda ja kõndisin pisikesele verandale. Surusin välisukse lingi alla ning avasin selle kriuksatuse saatel.

Ma avastasin ennast täiesti teistsugusest kohast - katedraalist. Läbi vitraažakende piiluv päike viskas külmale plaatpõrandale hirmuäratavaid varje. Keset hoonet oli troon, minu poole leeniseljaga.

Troonini jõudnud, puudutasin seda ettevaatlikult nimetissõrmega. Ma ei tundnud kõrvetust, mis oli seal eelmisel korral olnud. Vedasin sõrme mööda trooni pinda, kui teisele poole kõndisin.

Ehmatasin, kui nägin Phoebet trooni ees istumas, jalad rätsepistmes ja kõhnad käed süles. Ta tõstis pea ja vaatas oma imeilusate roheliste silmadega mulle otsa. Tema põsesarnadel helkis kerge puna ning tema huuled olid oma värvuse tagasi saanud.

Põlvitasin oma õe ette ja võtsin tema käe enda kätte, jälgides seda pingsalt. See ei kõrvetanud mind enam. Nuuksatasin õnnelikult ja vaatasin taas tema silmadesse. "Phoebe... Kuidas see võimalik on? Kuidas ma saan sind näha, sinuga rääkida?"

Kurjakuulutav osa temast oli kadunud. Ta paistis mind mõistvat.

"Phoebe?" sosistasin, lootes, et lõpuks on ta võimeline mulle vastama.

Ta vaatas mind oma emotsioonitu portselannäoga. "Phoenix," sosistas ta vastu.

Ma ahmisin õhku. Tema hääl oli täpselt selline nagu ma mäletan. Pehme ja veetlev. Kiire, üle huulte libisev. Ma oleks selle isegi tohutu inimmassi käras ära tundnud.

Pisar langes mu põsele. "Sa saad rääkida."

"Ma olen alati seda teha saanud."

"Miks sa seda varem ei teinud?" küsisin segaduses, tema õrna kätt kergelt pigistades.

Phoebe pööras pea eemale ja jälgis varjude tantsu põrandal. "Sa puiklesid vastu."

Ma ei mõistnud teda. "M-mida?"

Phoenix vaatas mulle uuesti otsa, aga nüüd helkisid ta silmad nagu deemonil. "Sa olid liiga tugev. Kui sa ennast lõdvaks lasid, avas see uued võimalused."

"Uued võimalused?" Lasin tema käest lahti ja tõusin püsti, et meie vahele väike vahemaa jätta. "Millest sa räägid, Phoebe?"

"Ma räägin abdikatsioonist," lausus ta. Ta rääkis tooniga nagu oleks ta tüdinenud ja pööritaks parajasti oma silmi, kuid tema ilme püsis emotsioonituna.

"Ma ei tea, mida see tähendab."

"Ma ütlen troonist lahti, Phoenix," vastas ta enesekindlalt, naeratus huulil. "Ma ei saa siin enam olla."

Temast õhkus kurjust ja pahameelt, muutes mu paaniliseks. Vaatasin enda ümber ringi. "See on unenägu. See pole isegi reaalne. See on ainult minu ettekujutlus."

Phoebe seisis nüüd minu ees. Ta asetas mu hobusesabast pääsenud juuksesalgu mulle kõrva taha, öeldes: "Vale. See võib olla unenägu, aga see ei tähenda, et see pole reaalne. Sa saad varsti aru."

"Kas sa mulle lihtsalt öelda ei saa?" pärisin hiirvaikselt.

Ta raputas pead. Phoebe sõrmed haakusid ümber mu randme, tõmmates mind endaga kaasa. Ta lükkas mu troonile istuma, ehmatades mind oma äkilise raevuhooga. Tema huulil püsis hirmuäratav irve.

Ma püüdsin meeleheitlikult leida viisi, kuidas sealt minema saada. Iga kord, kui sinna sattusin, olin ma suutnud lahkuda vaid seetõttu, et ma olin üles ärganud. Või oli keegi mind äratanud. Ma kartsin, et ma ei pääsegi sellest kunagilõppevast õudusunenäost.

"Sa oled tark, Phoenix," lausus mu kaksikõde. "Küll sa mõistad."

Püüdsin troonist tõusta, aga ma oleks nagu selle külge naelutatud. "Aita mul siit lahkuda, Phoebe. Palun!"

"Kuidas sa aru ei saa?" hüüatas tüdruk vihaselt. "Sina istud nüüd troonis. Minu asemel. Minu asemel."

Mu silmad suurenesid, kui ma olukorda mõistma hakkasin. Me olime kohad vahetanud: ma olin nüüd naelutatult troonis ja tema seisis minu ees.

Järgmised sõnad libisesid väga lihtsalt üle tema huulte: "Mina olen nüüd sina."

Autori kommentaar »