Christmas without you (10)

"Ciara!" hüüdis Jack rõõmsalt 1. korruselt.
Ma tõusin voodilt püsti ning jooksin venna juurde.
"Ciara, isa tuleb jõuludeks siia!" oli ta vahepeal veel rõõmsamaks muutunud.
Ma kallistasin Jacki.
"Me pole teda nii ammu näinud! Ja nüüd ta tulebki! Ma olen nii õnnelik! Parimad jõulud tulevad!" hüüdsin ma nii rõõmsalt, et isegi rõõmupisarad tulid silma.
Viimati nägin ma isa 3 aastat tagasi. Ma nii igatsen teda. Ta vahepeal on helistanud, aga ta on nii hõivatud, et tal ei ole aega olnud meie jaoks...
Olen 5 aastat Jackiga elanud. Ema pole me mitte kunagi näinud, isegi mitte piltidel. Kui isa ja ema lahku läksid, viskas ta kõik asjad minema, mis olid emaga seotud..
Ma ei suuda uskuda lihtsalt, et ma 5 päeva pärast oma isa näen! Ma olen lihtsalt nii õnnelik... Ma ei suuda uskuda, kuidas mõned saavad oma isa vihata.. Kuidas mõni suudab üldse oma vanemaid vihata? Kõigil teistel just veab, et neil vanemad nendega koos elavad, nad saavad nendega iga hetk rääkida, iga hetk lõbusalt aega veeta, iga hetk neid kallistada... Aga mina seda kõike ei saa teha..

"Jack, kas me võime täna koristamise ja kaunistamisega alustada?" küsisin ma, "kui isa tuleb, võiks kõik ikka kaunis olla."
"Muidugi," vastas vend naeratades, "kas alustame täna?"
"Mhm," jäin nõusse.

Me alustasime täna koristamisega, sellega läks suht kaua, kuna me armastame puhtust, aga me ei viitsi koristada eriti. Tema kuidagi ikka suudab koristada, aga mul hakkab koristades lausa paha. Isegi seda sõna kuuldes. Kuid kui isa tuleb, olen ma kindlasti nõus koristama! Teen seda väga hea meelega.
Otsustasime järgmine päev oma kuuse lõpuks ära kaunistada.
Me istusime elutoas ning vaatasime telekat. Vaatasin kella. Kell oli 23:56.
Mul oli juba kohutav väsimus.
Mu silmad hakkasid vaikselt kinni vajuma... Lõpuks ma juba magasin.

Hommikul, kui üles ärkasin, leidsin end oma voodist. Arvatavasti venna tassis mu siia. Pikutasin veel natuke ning siis tõusin üles. Jack oli juba üleval. Sõime ning tegime muid asju ning siis läksime poodi kaunistusi ostma. Ostsime kaunistusi toa kaunistamiseks ning kuuse jaoks. Kui koju jõudsime, hakkasime kaunistamisega tegelema. Tulemus oli perfektne. Mulle nii meeldis. Ma olin õnnelik. Isa võiks varem tulla.. Ja ta võiks igavesti siia jääda..

Järelejäänud päevade jooksul mõtlesin ma ainult jõuludele ja isale. Käisin isale ja vennale kingitusi ostmas. Peitsin need kappi ära.


Käes ongi see päev.. Lõpuks ometi näen ma oma isa.
Võtsin telefoni ning helistasin isale.
Mina : Tsau!
Isa: Tsau kullake!
Mina: Mis kell sa kohale jõuad?
Isa: Praegu olen juba lennukis, umbes 4 tunni pärast jõuan kohale.
Mina: Okei, me...
(kõne katkes)
Ma lõpetasin, pärast lühikest vaikust : ... jääme sind ootama

Miks ta kõne katkestas? Ma ei jõudnud isegi head aega öelda ju? Ah, eks ta kogemata vajutas kinni.
"Jack, isa jõuab umbes 4 tunni pärast kohale!" hüüdsin ma.
Ja jälle voolasid mööda mu põske rõõmupisarad.
Hakkasin enda toas oma päevikusse kirjutama. Kirjutasin, et täna tuleb mu isa. Kirjutasin, kuidas ma kõike ette kujutasin. Vahepeal käisin kingitusi kuuse alla paigutamas, koos vennaga.
Olin paar tundi üksinda enda toas. Mõne aja pärast tuli Jack mu tuppa.
"Ciara.." alustas ta.
"Mida?" küsisin ma.
"Ah, tegelt ei olegi midagi.." ütles ta.
Jack lahkus. Miks ta nii kurb tundus?
Tegelesin oma asjadega edasi. Vaatasin kella. Isa pidi juba 2 tundi tagasi kohal olema. Äkki tal siis läheb lihtsalt kauem? Äkki ta arvestas valesti?


Ma ootasin ja ootasin. Isaga rääkisin kell 2, niiet kell 6 pidi ta juba kohal olema. Vaatasin kella. Kell oli üks öösel. Kas ta siis ei tulegi? Ei, ma ei tohi niimoodi mõelda.. Ta tuleb kindlasti.. Vaikselt voolas pisar mööda mu põske alla... Kuivatasin märjad silmad ära.
"Ta tuleb.." sõnasin ma ning nuuksusin vaikselt.
Ma läksin kööki mahla jooma. Jack istus köögis. Ta jõi teed.
"Ciara, sa ei magagi veel?" küsis ta.
"Ei maga, ma ootan isa.." vastasin talle.
"Mine magama, õeke.." lausus Jack.
"Ei lähe! Ma ootan isa ju!" karjusin ma nuttes, sest ma ju tegelikult teadsin, et ta ei tule.
"Isa ei tule.." sosistas venna nukralt.
"Tal oleks oma lastest nagu ükskõik! Ta ei hooli meist! Ta isegi helistab vähe! Ta ei räägi isegi facebookis meiega! Ta ei leia aega, et meie juurde tulla! Ta lubas, et tuleb siia jõulude ajal! Ja täna on jõululaupäev! Ta lihtsalt murdis oma lubaduse! Ta ei armasta meid, ta ei taha meid näha!" karjusin ma nagu hull. Ma nutsin. Jack üritas mind rahustada, kuid ta ei saanud sellega hakkama.
"Rahu, Ciara! Isa armastab meid! Ta hoolib meist! Ta tahab iga hetk meiega koos olla, aga tal pole lihtsalt võimalust olnud!" vaidels ta.
"Ei, ma ei usu seda! Ta ju ei tulnud, aga lubas tulla!" nutsin ma.
"Ciara... Ta ei tulnud sellepärast, kuna ta hukkus lennukiõnnetuses.." ütles lõpuks Jack, pisaraid pühkides. "Ma ei tahtnud seda varem öelda.."
Ma jooksin enda tuppa. Ma võtsin isa pildi ning nutsin ja nutsin ja nutsin.
Ma olin nii kurb.. Nüüd ma sain aru, miks telefonikõne järsku katkes...
See kõik on meie süü! Meie tahtsime, et ta siia tuleks... Meie pärast hukkus ta lennukiõnnetuses... Ma olen maailma vastikuim tütar...
Nutsin end magama.. Ma nägin unes, et isa tuli kohale.. Nägin, et ta kallistas mind... Ta ütles, et armastab mind väga...