Kibedad piparkoogid. (6)

Oli ilus talve hommik ja lumi oli maas. Kui ma üles ärkasin, mõtlesin kohe, et täna hakkame me piparkooke küpsetama. Ma tõusin kohe üles, panin riidesse ja läksin ema juurde, et teda äratada. Kui ema oli ülesse tõusnud, riidesse pannud ja ennast üldse korda teinud, läks ta kööki, kus ma teda juba, piparkoogi taigen käes, ootasin. Ma andis taigna ema kätte ning jooksin üles vorme tooma. Kui piparkoogid valmis meistertatud, pani mu ema need ahju, ning saatis minu teleka ette istuma ja ütles veel, et vaata vahepeal ahju, ja hüüa mind, kui sa arvad , et need valmis on. Ma istusin teleka ees, ning ema hüüdis mulle, et ta läheb nüüd poodi, ma hõikas vastu ainult jaa, ja vaatasin telekat edasi. Varsti tundsin ma kärsa haisu, ning siis tulid mulle piparkoogi meelde, aga juba oli hilja. Ma tegi kõik, et ahju kinni saada, ning see mul ka õnnestus. Ma võtsin piparkoogid välja, ning vaatasin , et need oli kuidagi kokku sulanud nii, et 29 asemel oli neid täpselt 15. Kui ema koju jõudis, nägi ta mind väga kurvana ja kõrbenud piparkooke. Ema lausus, et ära muretse, ma tõin valget ja kollast glasuuri. Mu tuju läks kohe rõõmsamaks, ning ma hakkasin piparkooke kaunistama. Ma pani need natukeseks seisma ja läksin ise raamatut lugema. Ema hõikas Mu alla, ning küsis, et kus sa helesinist glasuuri said, ja kuidas sa kohe nii hästi sisse sulatasid selle glasuuri. Ma läks piparkooke vaatama, ning märkasin, et koogid olid täiesti helesinised. Ma maitsesin ühte, ning mu suu läks kohe naerule, esmane maitse oli imehea. Ma sõin neid väga palju , kuid äkki sülitasin ma piparkoogi välja, need olid väga kibedad. Ma mõtles, et küllap see mu hooletusest ikka on .