armastuse vemp3 (2)

Getter ärkas hommikul selle peale, et keegi koputas uksel. Ta vinnas endale hommikumantli selga ja poolkinniste silmadega avas ta ukse. Kohe aga olid ta silmad selged, sest uksel oli Marko.
Getter küsis lõpuks:"Kas sa tulid Karina juurde, teda pole kodus."
"Muidugi mitte, ta on täielik beib ju" vastas Marko.
"Ma....ma...a..r.van sama,"sai Getter lõpuks kokutades kokku
Marko ütles seepeale: "Ma tulin sinu juurde."
Ja Getteri hämmeldus suurenes veelgi.
Getter hakkas otsima sobivaid sõnu, kuid Marko jõudis tast ette ja lisas:
"Ma olen sind koolis jälginud, sa oled kõige ilusam ja armsam tüdruk üldse."
"Mina.....Mi...Mi..."alustas tüdruk jälle, kuid Marko küsis:" Kas istume?"
"Aga palun"vastas Getter pärast ebameeldivat vaikusehetke.
Nad istusid, Getter pakkus limpsi ja siis...
...Marko võttis tal käest kinni...
..."Ma arvan, et...et...kas sa..."hakkas ka poiss nüüd kokutama.
Lõpuks võttis Marko taskust välja väikese sametist karbi, kus sees oli sõrmus.
"See....see.. on sõprusesõrmus, kuigi kunagi tahan ma kinkida sulle sellise kihlasõrmuse"täiendas Marko.
Getteril jäi õnnest hing kinni, ta sirutas käe, et Marko saaks talle sõrmuse sõrme pista.
Siis tuli tuppa Karena ja jäi tummalt passima, lõpuks karjus ta:"Mida te teete?"
Marko jõllitas teda vihaselt:" Sa segasid meid."
Getter vaatas talle otsa ja küsis:"millelt ta meid segas?"
Marko võttis kätega Getteri peast kinni ning hakkas teda suudlema.
See suudlus sai kesta vaid paar sekundit, kui selle lõpetas Karina, visates klaasi Getteri poole. Marko haaras kiire liigutusega selle õhust kinni ning viskas Karina poole tagasi. Klaas tabas Karina puusa ning tüdruk vajus oiates diivanile.
Marko haaras Getteri sülle ja jooksis tänavale, kus neid ootas kena valge ratsu. Nad ratsutasid metsa ja siis kui nad olid kindel, et nad on kõigist eemal, hüppasid nad maha ja Marko suudles Getterit. Getter sulges silmad, kui järsku tundis kedagi ennast raputamas, ta küsis:"Marko, kes see on?"
Kui ta vastust ei saanud avas ta silmad, kuid tema ees polnud enam Marko, vaid hoopis...

Autori kommentaar »