5.) Fantasy is my reality (2)

Nähes Siliust ruttasin tema poole. Silius ei näinud välja kuigi õnnelik. Ta ilmselt teadis, mis juhtus. Aeglustasin sammu talle lähemale jõudes.
''Silius...'' sosistasin vaikselt.
''Lyra.'' vastas ta.
''A... A... Anna andeks.'' jäin seisma ning ootasin Siliuse reksiooni.
''Andeks antud.'' ta pigistas käed rusikasse, langetas pea ning podises midagi, kuulatas, tõstis pea minu poole ning noogutas.
''Silius?''
''Tasa, ma räägin.''
''Eee...''
''Tss!'' susistas ta.
Silius pööras pea vasakule, kuulatas jälle ning nuusutas õhku. Hetk hiljem sööstis ta juba läbi õhu minust paremale, jättes maha vaid õhuvoolu. Mööda vuhisev tuul mõjus kui kosutava kõrvakiiluna.
Hakkasin edasi jalutama aasale, kus täna hommikul ärkasin. Nüüd, kui päike oli juba kõrgemal, seletas silm rohkem. Ümbrus oli veelgi kaunim, kui hommikul: muru sees oli erinevaid kirjusi linde, eemal oli mingi loomakari, kaugelt paistsid suured uhked mäed, kaugemalt oli vist näha ka koske.
Kuulsin, kuidas Silius mu selja taga maandus. Pöörasin ringi ning pörnitsesin uudishimust ta nägu.
''Kõik on korras. Nuga on kindlas kohas.'' sõnas Silius mu uudishimu mõistvalt.
''Ah-ah. Ja mitte sinu käes?'' pärisin.
''Ei. Aga ohutus kohas.''
Siliuse käevangus oli mu seljakott.
''Ohh!'' hõikusin ning krabasin seljakoti Siliuse käest ära. Tegin koti ava lahti ning nägin oma õunakotti. Istusin maha, võtsin suure ampsu õunast ning kuulasin lindude laulu. Silius istus samuti maha ja jälgis, kuidas ma söön.
''Mida inglid söövad?'' pärisin Siliuselt märgates, et ta polnud seni midagi söönud.
''Mmh?'' mühatas ta vastuseks, ''Aa, anna andels, ma jäin mõttesse.''
''Pole hullu,'' vastasin, '' Mida inglid söövad?''
''Ehh...'' Silius vangutas pead ning vaatas maas olevat putukat.
''Jaaah?'' pärisin, ikka vastust oodates.
Silius vaatas mulle otsa, mõtles hetke, köhatas ning noogutas vaikselt.
''Me oleme nagu vampiirid.''
''Vampiirid?''
''Jah, me toitume verest.''
Ajasin enda silmad pärani.
''Verest?!'' küsisin pooleldi hingeldades, ''Kelle verest?''
''Inimverest.'' Silius jälgis mu reksiooni,'' Ehh, kohutav, mis?''
''Kui sul on nälg, siis sa sööksid mu ära?''
''Ei, ei! Kus sa sellega!'' Silius hüppas püsti, '' Me toitume nende inimeste verest, kes on suremas. Või siis väga-väga kurjade inimeste verest.'' Silius lasi kuuldavale mängleva naeru.
Järsku tardus Silius paigale ning põrnitses üle minu metsa. Pöörasin end ringi, kuid ei näinud metsas midagi. Pöörasin end tagasi ning märkasin, et Silius läks näost lumivalgeks. Või noh, valgemaks kui enne.
''Silius?'' hüüatasin püsti ajades,'' Kas sinuga on kõik korras?''
''Elementalistid.'' sosistas Silius vaikselt, haaras mu koti ning krabas mu sülle. Järgmisel hetkel olime juba õhus.

Autori kommentaar »