3.) Fantasy is my reality (3)

''Jookse, Lyra!!'' karjus Silius ning võttis mult käevarrest kinni. Ta käsi oli külm ning kare. Ehmusin hetkeks ning jäin paigale.
''Kurat küll,'' karjus Silius,'' Mida sa passid, jookse!!''
Võtsin teda kuulda ning jooksin edasi. Nooled möödusid meist ohtlikult lähedalt. Jarsku tuntsin piinavat valu seljas. Lasin kuuldavale kõrvulukustava kriiske ning kukkusin pikali. Silius jooksis paar sammu edasi ning jäi siis seisma, pööras ringi ning vaatas mind.
''Kurat,'' pomises ta tagasi joostes, ''Lyra... Lyra, on sinuga kõik korras?''
Oigasin vastuseks.
''Sa oled haavatud,'' sõnas ta mind sülle võttes, ''Hoia tugevasti kinni!''
Tegin nii, nagu käskis ning surusin oma näo vastu ta rinda. Järgmisel hetkel tuntsin juba tuult enda juustes. Tõstsin pilgu ta rinnalt ning märkasin suuri kohevaid musta värvi tiibu Siliuse seljal. Lasin ehmatusest haarde veidi lõdvaks.
''Lyra! Hoia kinni!'' karjus ta mulle edasi lennates.
Tugevndasin oma haaret ning proovisin piinavast valust mitte välja teha.
''Kes need olid?'' pärisin, kui olin veidike toibunud.
''Tasa, Lyra, proovi puhata, sul on jõudu vaja.''

Avasin järgmisel hommikul oma silmad rohusel künkal linnulaulu peale. Tõusin istukile ning vaatasin ringi. Huvitaval kombel ma valu ei tundnud.
''Silius?'' sosistasin, pidades kõike unenäoks.
''Ma olen siin, Lyra.''
''See ei olnud uni?''
''Ei,'' vastas poiss nukralt.
''Ma ei näe sind,'' sõnasin, pead tema hääle poole pöörates.
''Ma tean, puhka nüüd, sa pole veel täiesti terve.''
''Aga ma ei tunne valu,'' sõnasin ning proovisin ennast püsti ajada. Püsti seista oli raske. Tuikusin ühelt küljelt teisele. Järsku tuntsin külmi käsi piha ümber.
''Ettevaatust, sa pole veel päris terve,'' kostus Siliuse hääl mu seljatagant, '' Ole hea ja puhka veel.''
Istusin siis tema abiga maha. Tuntsin, kuidas ta mu tumepruune juukseid silitab.
''Ma tõin sulle jõest vett.'' sosistas Silius otse mulle kõrva ning ulatas mulle topsiku.
''Aitäh.'' ütlesin vett rüübates.
''Silius?''
''Jaa?''
''Kas sa oled...?''
''Ingel, jah.'' kuigi ma ei näinud teda õieti, tundsin, kuidas ta mulle otsa vaatab.
''Miks ma ei näe sind?''
''Ingleid ei näegi koidikul''
Rüüpasin üüe kosutava lonksu puhast vett.
''Tänan sind,'' pomisesin topsi põhja uurides.
''Mille eest?''
''Et sa mind päästsid,''
''Aaa... Pole tänu väärt.'' vastas ta nukralt.
''Kes meid ründasid?''
''Haldjad,''
Vaatasin ta poole ning küsisin: ''Haldjad?''
''Öö haldjad,'' vastas Silius, ''Lyra, kas sa tead, kui õnnelikult sul läks? Sa oleksid surma saanud?''
''Miks sa nii palju hoolid mõne inimese surma eest?''
Silius raevus ning tõusis õhku. Nägin vaid õhuvoolt teda jällitamas.

Autori kommentaar »