Neoon pliiats (4)

Ei, ma ei suutnud enam seal all olla. Liiga umbne! Vajan õhku! Ronisin trepist ülesse Regula päikesetekile. Valisin MP3-mest Metro Station-Wheres My Angel ning kõndisin teki servale. Nautisin külma tuultjuukseid paitamas ning nägu silitamas. Taevas oli täis imepisikesi jaanimardikaid. Tuhanded gaasikerad universumis. Vee vaikne sulin rahustas mind maha. Sulgesin aeglaselt silmad ning nautisin muusikat. Olin täielikult rahulik, proovisin Regula ülikõva mootorimürinat ignoreerida. Tõstsin käed ülesse just nagu Titanicu filmis. Tuul puhus mu helesinise jope hõlmad kahelepoole laiali ning sasis veelgi rohkem juukseid. Peagi hakkas mul kõhedalt külm. Põimisin käed ümber oma piha ning panin oma ülisuure ruudulise salli nina ette.
Upitasin end kergelt üle praamiserva, et nähe praksuvat jääd. Tõsiselt palju jääd. Liikusin veel veidi, et toetuda kätega servale. Põrand oli libe, niiet pidin kahe käe ning 10 küünega kinni hoidma. Kahh mul libisemisvastased saapad! Odav reklaamlause vaid.
Vaatasin otse alla vette. Järsku hakkas liiga libe. Proovisin kõvasti piidast kinni hoida, kuid ei suutnud piisavalt. Kukkusin teisele poole äärt. Hoitsin paaniliselt äärest kinni ning kriiskasin abi järele. Proovisin ka end ise üles tõmmata, kuid ei suutnud. Käed olid liiga külmunud Titaniucu võttest. MP3-mest hakkas just Disturbed-Down With The Sickness tulema. Ehmatasin ''o wah ah ah'' i peale ning lasin lahti.
Kukkusin jää poole ülikiiresti. Katsin pea kätega. Kuid ma ei tundnud põrutust vastu selga, jalad ei ole märjad. Ma oleks pidanud juba ammu jääkülmas vees olema. Pigistasin silmad veel kõvemini kinni.
Ma ei kuulnud enam vee sulinat ning külm tuul oli asendunud soojaga. Tundsin maapinda oma tagumiku all. Võtsin käed pea ümbert are ning avasin silmad. Kissitasin silmi, sest päikesevalgus pimestas.
Kui olin valgusega harjunud, nägin kuhu ma sattunud olin. See ei olnud kohe kindlasti mitte lahe põhi. Ja kust kohast see päike veel siia sai.
Esimene asi, mida märkasin, mu riietus polnud sama. Võib koguni öelda, et mulle jäid samaks vaid kehakuju, nägu ning musta värvi juuksed. Salli, teksade, tumepunase särgi, saabaste ning helesinise jope asemel oli väga mugavad tumepunased jalanõud, põlvikud ning muinasjutuline helesinine kleit, mis ulatus põlvedeni. Kaelas oli maagiline tumesinine ehe ning peas oli kuldne peavõru. Juukstes oli lokk loki otsas. Oletasin, et näen välja nagu lammas. Inetu must lammas.
Kobasin oma MP3-me järele, kuid ei leidnud seda, kuid muusika mu peas käis. Justnagu MP3 oleks ajju kinni takerdunud. Disturbed lõppes ning mängima hakkas The Cranberries-Zombie mis on üks mu lemmikutest. Ümisesin vaikselt kaasa ning nautisin päikest, ise veel segaduses olles.
Mõne aja veetsin muusikat kuulates. Kuid siis leitsin neoon rohelist värvi pliiatsi enda kõrvalt. Võtsin selle ülesse ning uurisin lähemalt. Peale oli kirjutatud : Sylvanas Windrunner. Itsitasin omaette, Sylvanas Windrunner on ju üks pealikke World of Warcrafti mängus. Hakkasin kujundeid tegema õhku.Sinna, kuju joone tegin, tuli ka neoon roheline kriips. Olin vaimustuses ning joonistasin veel. Peagi oli valmis minusuurune joonistus hundist. Näitlikult patsutasin seda ning ajasin juttu.
''Jah.'' sõnas hunt.
Kargasin püsti ning astusin paar sammu hundist eemale. Toimus sähvatus ning hunt muutus joonistusest päris elus hundiks. Olin šokeeritud üllatusest ning hakkasin metsa poole jooksma. Hunt järgnes mulle.

Autori kommentaar »