Puberteet , # ( 8. ) VIIMANE ! (10)

Eelmises osas : "Ma tahaks aega tagasi ," nutsin ma ja kallistasin oma tädi.

"Sa võid ju kõike parandada ," lausus tädi.

"Ei ! Mina nii lihtsalt ka ei anna alla ," ütlesin ma vingudes ja jooksin ära, põgenesin kaugel - kaugele .....................

***********

8.#


Istusin tammepuu all ja mõtlen aegadele, mil ma olin üpris õnnelik. Ehk ma peaks tõesti enda iseloomu muutma ? Oli juba jahedaks läinud, õhtupoolik oli kah käes. Läksin niiöelda oma tädi koju ja võtsin ketsid jalast, mu tädi tuli ja vaatas mind ehmunult.

"Kus sina veel olid ? Söök sai juba poole tunni aja eest valmis ," lõi mu tädi käsi kokku.

"Anna andeks, tädi. Ma lihtsalt ...... ," ei suutnud ma lõpetada lauset ja jooksin lihtsalt enda tuppa. Lukustasin ukse ja nuuksusin seal tükk aega.

"Kullake, tule alla sööma. Ma pole su peale pahane kui sa hilinesid ," ütles tädi teisel pool ust.

"Oota mind all. Ma tulen viie minuti pärast sinna ," laususin ma. Vastust ei tulnud, kuulsin vaid samme, sain aru, et ta lahkus. Panin endale kodused dressid selga ja tegin patsi pähe, seejärel jooksin alla sööma. Sõin rahulikult.

"Kas kõik on korras ? Oled sa mu peale pahane ? " küsis tädi.

"Ei. Sul on tõepoolest õigus - ma pean parandama ennast, tädi. Ja ma mõtlesin, et ma võiks sellest puberteedi east välja kasvada ," ütlesin ma.

Tädi jäi mind imestunult vaatama. Ta silmad seletasid juba kõike. Nagu tahaks ta öelda : " Tõsiselt ? " .

Tädi kallistas mind kõvasti ja helistas mu vanematele. Tundsin rõõmu, sest sain aru, et saan koju isegi. Kui tund möödus, olid tõesti mu vanemad tädi ukse taga. Ema tuli joostes minu juurde ja kallistas mind eriliselt kõvasti.

"Ma igatsesin sind nii väga ," kallistas ema mind.

"Mina sind ka ," sosistasin ma. Pidasime selle auks väikese, kuid piduliku õhtusöögi, imestasin ikka tõeliselt. Söögilauas ütles isa : "Rachelle, ütle sina mõni söögipalve või toost."

Võtsin kätte klaasi, kus oli sees alkoholi vaba jook. Värisesin, kuid sain aru, et nüüd on minu tund tõestada end teistele.

"Oleme õnnelikud, et mina, Rachelle, tean nüüd, mida tähendab ' vastutustundlikkus ' ," laususin ma.

' Mitu aastat hiljem . '

Terekest jälle, nüüd olen ma 37 aastane. Vanavõitu, enam ei pea mingisuguseid absurdseid pidusid ja ei saada korda lollusi, sest nüüd olen ma vastutustundlik ja iseseisev. Mida ma tahan teile selle loo põhjal öelda, puberteedikud ?

Tehke palju pahandust, tujutsege küllalt ja olge tähelepanu keskpunktis ! Need aastad jäävad teid kummitama, ehk ka kahetsema, kuid siis ei pea selliseid asju tegema !

Autori kommentaar »