MIS EDASI? 1.# (8)

Heihopsti!
Uus järjejutt. Kindlasti avaldage arvamust, sest iseendale ma küll ei viitsi juttu kirjutama hakata. :)
Ja ma ei tea, olge lihtsalt mõnusaaaaaad ja häid jõule! (Awkward, sest need on põhimõtteliselt läbi!)
KOMMENTEERIGE JA HINNAKE.. VÕI MUIDU MA.. MÕRVAN TEID.
Okay, ma nii kuri ka pole, aga lihtsalt veidi kurb. :)
Ma ei osanud jutu žanrit määrata, nii et jah.
---
1.#
Tulevikuplaanid.

Koju jõudes tundsin ma, kui väsinud ma olin.
Kõik need õnnitlused, mis pikapeale hoopistükis tüütuks muutusid, fotoaparaatide sähvatused, lillede üleandmine (pärast oli lilli nii palju, et neid oli tüütu käes hoida!), igasugune kära... Oh, see tõesti oli kurnav!
"Nonoh, oledki juba 9.klassi ära lõpetanud! Oh, kuidas see aeg küll lendab!" ütles ema, kui olime koju jõudnud. Tema hääletoonis oli nii rõõmu, kuid ka mingil määral kurbust.
"Jah, tõesti," nõustusin ma temaga. "Ma lähen vahetan riided ära ja üritan enam-vähem kõik lilled vaasidesse panna, et need ära ei närtsiks ega kaotaks oma 'hiilgavat' ilu ning värskust."
"Olgu. Me su isaga lõikame torti lahti ja sätime kõik korda. Tee kiiresti, eksju!" ütles ema.
Noogutasin.
Võtsin lilled endaga ja seadsin sammud enda toa poole. Tuppa jõudes asetasin ma kaunid õied voodile ja seejärel hakkasin kleiti seljast ära võtma. Kahju oli lausa sellist kleiti seljast ära võtta. Kõik vaatasid mu kleiti kadedusega. Isegi Loraline, kes ise on paras rikkur ja kellel on alati väga uhked firmariided.
Ega mu kleit oli tõepoolest ilus. See oli tibukollast värvi ja uhkete kalliskividega. Ja need kalliskivid olid TÕELISED...
Hahaa, tegin nalja! Muidugi mitte! Ema ja mu kasuisa Robert, keda ma harilikult lihtsalt papsiks või isaks kutsun, ei suudaks mulle PÄRIS kalliskividega kleidikest soetada.. Aga tore oleks küll..
Kleidi juures meeldis mulle kõige rohkem see värv. See ei olnud erkkollane, vaid selline mahedamat tooni kollane. Selline rahustav ja.. noh, saate aru küll!
Ja muidugi meeldisid mulle need kalliskivid. Need nägid eriti uhked ja kaunid välja!
"Aleeyah, kaua sul läheb seal?" kostis ema hääl alt, mis tõmbas mind oma sügavast mõttemaailmast välja.
Panin endale tavalised koduriided selga, eemaldasin meigi ja olingi valmis. Panin kiiruga enda kleidi kenasti kappi ära, ehted karpi ja kontsakingad kingakarpi ning selle karbi omakorda voodi alla. Mu voodi all on väga palju kingakarpe. Mul pole lihtsalt neid kuskile panna. Ja esikusse ma ka neid panna ei saa, sest tihtipeale hakkab paps riidlema ja ütleb, et seal pole üldse ruumi ega midagi.
Mõtlesin, et lilledega jaman ma hiljem, sest mul oli juba praeguseni nii palju aega kulunud ja vaaside otsimine oleks võtnud veel tükk aega.
Ruttasin kiiruga kööki, kus ema ja isa omaette, vaikselt jutustasid. Mind nähes jäid nad kohe vait.
"Nonii, siin ma olen. Aa, emps, pärast palun aita mul vaase otsida. Ma hetkel ei hakanud sellega jampsima," ütlesin ma säravalt.
Ema noogutas muiates.
Istusin maha ja hakkasin šokolaadikooki alla kugistama.
"Rahulikult! Kooki on küllaga. Ja sa peaksid ju oma figuuri pärast muretsema, vähemalt sinuealised tütarlapsed muretsevad oma figuuri pärast ja söövad ainult salatilehti, et mitte ükski gramm rasva juurde ei tuleks!" naeris paps.
Vaatasin teda solvunult, lõpetasin söömise ja ütlesin seevastu: "Jajaah, praegu räägid sa Karinast. Tema on selline hull. Ei söö absoluutselt midagi ja põeb nii väga oma kaalu pärast!"
"Okei," oli kõik, mis paps ütles ja muigas seejärel.
"Nonii, Aleeyah, räägi nüüd, mis sa edasi kavatsed teha?" küsis ema seejärel ja võttis lonksu oma klaasist.
"Jaa, räägi meile ka oma tulevikuplaanidest!" nõustus paps.
Ühmasin.
"Kas te tõesti tahate kuulda?" küsisin ma naerdes, sest minu plaanid olid mingil määral üsnagi hullumeelsed ja ema ning isa oleksid neid kuuldes võibolla insuldi ohvrid. No kammoon, ma olen kõigest 16-aastane (kohe-kohe saamas 17!) ja sellised plaanid! Täitsa tõenäoline, et ema ja Robert ei suudaks mind uskudagi.
"No, muidugi! Me oleme väga huvitatud sellest, mis sa edasi teed," naeratas ema laialt ja jätkas oma maiuspala söömisega.
"Oh jessas, kuidas nüüd siis alustada!" ohkasin ma. "No, alustuseks siis tahaksin ma seda öelda, et; te ju teate, et mulle meeldib modellindus ja laulmine?"
"Jah. Mis siis?" küsis ema ja vaatas mind kahtlevalt.
"No, ütleme siis otse ära - ma tahaksin modelliks ja lauljaks saada!" ütlesin ma vuristades.
Sel hetkel jäi vist emal koogitükk kurku kinni ja papsil tuli püksi, sest ema hakkas meeletult köhima ja papsi silmad muutusid järsku väga suureks.
"Mida?!" karjus ema, kui ta oli köhimise lõpetanud. Papsi nägu oli endine. Hahaa, see oli mingil määral isegi naljakas, mispärast ma kihistasin naerda.
"Kas sa oled ikka oma valikus kindel?" küsis Robert seejärel ja tema nägu muutus tavaliseks.
"Jaa, totally!" ütlesin ma ja naeratasin laialt.
Emale tundus minu valik vastumeelne olevat ja ta ütles kohe: "Ei, ei, ei ja veel kord ei! Aleeyah, mis sul arus on? Kes sulle sellised mõtted pähe tagus?"
Vaatasin teda lolli näoga.
"Mis mõttes? Kas sulle ei meeldi miski?" uurisin ma imestunult.
"Kullake, sa ajad praegu väga lolli juttu suust välja! Ütle, palun, et see on kõigest üks totakas nali!" raputas ema pead.
"Ei. See ei ole mingi nali," ütlesin ma solvunult. "Miks see peaks nali olema? Ma olen täiesti tõsine."
"Aleeyah, äkki sa mõtleksid natuke oma otsuse üle järele?" segas paps ennast vestlusele vahele.
"Ma langetasin selle otsuse juba väga kaua aega tagasi, mul ei ole tarvis oma valiku üle järele mõelda! Missugune absurdsus!" vaidlesin ma vastu.
"Aleeyah, ole mõistlik. Modellindus ja laulmine.. No, mõtle nüüd ometi!" ütles ema.
"Oota, mis mõttes nagu?! Mis toimub?! Kas te tahate öelda, et minu valik pole hea ja ma peaksin hoopis mingisuguseks loomaarstiks saama?" tõstsin ma veidi häält. Minu meelest oli see solvav, kuidas ema ja Robert minu otsuses kahtlesid ning ei tahtnud seda aktsepteerida.
"Ei, mitte päris..," ütles paps, kuid ema ütles kohe vahele: "JAH! Seda me püüamegi sulle selgeks teha!"
Paps vaatas ema lolli näoga, üritades teda rahustada.
"Ahah, mida te siis minult ootate?" küsisin ma pahasemalt. Kui mu valik niivõrd halb nende jaoks tundub olevat, siis parem öelgu ise, mida ma edasi võiksin teha!
"Kindlasti mitte midagi niisugust!" ütles ema kindlameelselt. "Aleeyah, sa parem mine kutsekooli edasi, leia seal endale meelepärane ala, millega tegeleda ja alles siis mõtle modelliks ja lauljaks hakata."
"Ema, ma arvan, et mina ikka otsustan, missugused mu tulevikuplaanid on," ütlesin ma tusaselt.
"Kullake, ka minul ja Robertil on mingisugune õigus selles osas kaasa rääkida," lausus ema.
"Ahsoo," oli kõik, mis ma oskasin öelda.
Tekkis vaikus.
"Me oleme emaga siiralt õnnelikud, et sa vähemalt mõtled, mida edasi teha, sest mõni noor ei suvatse sedagi teha. Aga me püüame emaga ka sulle selgeks teha, et modellindus ja laulmine võiksid tõepoolest jääda hobideks. Kas sulle peale modellinduse ja laulmise midagi muud ei meeldi teha?" ütles paps järsku. Tema hääl oli rahulik ja mõnus. Võrreldes ema omaga. Ema hääl oli rahutuvõitu ja imelik.
"Paps, ma olen oma otsuse teinud ja ma olen selles kindel," tähendasin ma kindlameelselt, mispeale too ohkas järeleandlikult.
Muigasin.
"Aleeyah, me tõesti austame sinu otsust ja..," kuid ema ei saanud oma lauset lõpetada, sest juba ma segasin vahele.
"Mulle küll jääb teistsugune mulje!" pahvatasin ma.
"Kes sulle sellised ideed pähe tagus? Keegi pidi ju ka tagant utsitama, kas pole nii?" uuris ema siis.
Robert nosis niisama kooki ja oli vait. Paistis, et tema ei viitsinud enam minuga vaielda. Polnudki mõtet - nagunii jääksin mina peale!
"No, muusikaõpetaja ütles, et ma olen väga hea laulmises ja kui ma väga sooviksin, võiksin kunagi maailmakuulsaks lauljaks saada," ütlesin ma vaikselt.
Paps puhkes naerma.
"Seda mõtles ta kindlasti irooniliselt," lausus paps.
Ka ema muigas.
"Mida?!" ei saanud ma pihta. "Okei, laulmine võib tõepoolest hobiks jääda, aga modellindus on juba midagi tõsisemat."
"Mis sa tahad üks nendest piitspeenikestest plikadest olla, kes on näost nii kahvatud, ära näljutatud ja inetud oma ülikõhna figuuri pärast?" küsis ema imestunult.
"Ema, ole normaalne. Gregor ütles, et ma olen väga heas vormis ja ma ei pea ennast ekstra näljutama hakkama, et modelliks saada. Kui ma just igasuguseid sefiiritorte, kompvekke ja muid maiustusi alla kugistama ei hakka," pomisesin ma.
Paps muigas.
"Praegu ju maiustad koogi kallal," naeris Robert.
"Jajah. Praegu on praegu," ütlesin ma, kuigi ma ise ka päris hästi aru ei saanud, mis ma ütlesin. Praegu on praegu? Misasja?
"Gregor?!" küsis ema jahmunult. "See tüüp tahabki sinust modelli teha?"
"Jah, ema. Gregor ütles, et ma olen väga fotogeeniline ja kaunis ning ma saaksin vabalt modellinduses tööd," ütlesin ma.
Ema vaatas mind lolli näoga.
"Ja vana see Gregor ka on? Kindlasti sinuvanune poisiklutt, kes ei tea elust midagi!" ütles ema pahaselt.
"Gregor pole poisiklutt, vaid täitsa meeldiv noormees. Ja ta on 19," vaidlesin ma vastu. Gregor tegelikult täitsa meeldis mulle. Ta oli armas, mõnusa huumorimeelega, kauni naeratusega ja lummavate siniste silmadega noormees. Täitsa nägus kutt, eksju?
"19!? Kus on su mõistus, Aleeyah?" küsis ema jahmunult. "Robert, ütle nüüd midagi!"
Paps läks näost punaseks.
"Mida ma öelda oskan? Paistab, et Aleeyah on oma otsuses niivõrd kindel ja talle ei ole võimalik auku pähe enam rääkida!" kogeles too.
Ema vaatas teda lolli näoga.
"Enam? Uskumatu! Uskumatu, ma ütlen!" tähendas ema.
"Noh, kuna siis pulmakellad helisevad?" küsis isa tögades ja muigas.
"Robert!" vaatas ema papsi ehmunud näoga. "Millest sa ometi räägid?"
Naersin.
"Ära nii hullusti ka üle pinguta oma dramaatilise olekuga!" pomises isa. "Olgu, ma ei viitsi enam teie vaidlust pealt kuulata. Ma lähen televiisori ette."
"Jah. Ja mina lähen oma tuppa. Oli meeldiv ja ma olen oma otsuses kindel ja adios, emps!" ütlesin ma muiates, andes laksuva põsemusi ta laubale.
Robert muigas.
Seadsin sammud enda toa poole ja ümisesin endamisi ühte lauluviisi.
Isa kõndis algul minu järel, kuid suundus siis elutuppa ja ilmselt lasi elutoa diivanil ennast röötsakile, sest oli päris hästi kuulda, kuidas diivan ragises. Ema nagunii sõimaks papsi, sest see diivan oli tema jaoks varandus. Siiski vanatädilt pärandatud. Ausalt öeldes - algul nägi see diivan küll väga inetu välja. Diivanikate oli täiesti lõhki ja mingil määral see diivan haises ka. Aga ema tegi selle täiesti teistsuguseks. Me papsiga siiamaani imestame ja üritame välja mõistatada, kuidas ta seda tegi. Pärast nägi diivan nagu uhiuus välja. Uus diivanikate enam ei haisenudki, vaid pigem lõhnas jumalikult! Ja ema oli õmmelnud huvitava mustriga padjad ka juurde, mis tegid diivani mõnevõrra huvitavamaks.
Kiirustasin trepist üles ja sisenesin enda tuppa. Keerasin ukse ka lukku. Niisama. Igaks juhuks, äkki tulevad tondid ja viivad mu minema. Teate küll neid deemoneid ja asju. Kes teab, võibolla mind jälgibki üks pahatahtlik ja kurjade kavatsustega deemon? Võibolla ta ootab alles õiget hetke ja ühel hetkel viib mu endaga minema maa alla. Hahaa!
Mõtlesin Gregorile helistada ja rääkida sellest, kuidas ema ja isa reageerisid, kui ma neile rääkisin, et ma tahaksin modelliks saada. Ta saab kindlasti kõvasti naerda! See on garanteeritud!

Autori kommentaar »