Minu unenägu: Gravinglany loss.. # (3)

See jutt on siis põhimõtteliselt minu unenägu. Kahjuks lõppu ei näinud aga mõtlen selle mingil moel välja. Ja pidage meeles, et kõik on fantaasia.

---

Gravinglany lossis olid lood muidu paranenud. Noor paar, kes elasid seal lossis, said teada, et nad saavad lapse. Ja et noor printsess Lisia, kes oli vampiir (aga siiski heatahtlik ja kaitsev), suudab end nüüd rohkem taltsutada. Aga oli ka halbu uudiseid. Nimelt vana kuningat vaevas südamehaigus, loss oli viimasel ajal jäänud kaitseta ja seal toimusid vargused. Ja ühel õhtul võttiski lugu aga hoopis ohtlikuma ja hirmsama pöörde.
,,Viimasel ajal on toimunud mitmed vargused meie lossis, mis on ka samuti kool. Meie õpilased lihtsalt ei mõista, et nad peaksid lukustama oma kapid hoolekalt! Kõik kapid on harilikult lahti, " oli kuninganna Rose väga vihane. Talle ei meeldinud selline asi, et nende lossis ja ka koolimajas toimuvad vargused.
,,Austatud kuninganna, aga lapsed on ka ise kinnitanud, et kapiuksed lihtsalt ei lähe kinni. Ja kui lähevadki, siis lähevad nad kummalisel kombel lahti, " kostis noore William'i hääl. Ja tema oli üleüldse hakanud 'detektiiviks', sest kui ta sai teada, et tema noor naine ootab last, soovis ta eelkõige turvalisust. Samuti püüdis ta vaielda vastu ja mõelda midagi kindlamat välja. Jah, kuninganna Rose'i jutt ei olnud päris loogiline või midagi.
,,Ma nõustun täielikult William'iga. See pole loogiline. Midagi siiski toimub selles lossis, " ütles printsess Lisia tasa. Ta polnud väga julge. ,,Aga mis siis on kui jälle need vampiiri preilid tulid meid rüüstama salaja?" Kõik kohkusid ja ahnetasid.
,,Ja kust sa seda võtad?!" kisas kuninganna, kes oli ehmatusest kange. Lisia vaid kehitas õlgu ja vastas: ,,Nad on viimasel ajal üldse vaikseks jäänud. Ma lihtsalt aiman seda ette." Kõik vaikisid. Kellegil polnud midagi öelda. Ilmselgelt tahtis armas kuninganna kuulda mõnda nõuannet.
,,Asi on nüüd selline - me hakkame lihtsalt neid kooliõpilasi ja lossi jälgima. Midagi ei klapi, " pakkus William välja. Kõik vaatasid noore ja vapra mehe poole. Ja otseloomulikult kõik noogutasid ja olid tema ideega nõus. ,,Aga meil pole ühtegi valvurit. See on halb lugu! Niisiis, Lisia, sina hakkad minuga koos ülemist korrust jälgima, kus asuvad need kapid." Printsess noogutas ja sammus graatsiliselt tema külje alla.
,,Olgu, ma arvan, et see on piisavalt hea plaan, et nabida need varganäod kinni. Aga kui need tõepoolest on vampiiri preilid, keda käsutab nende boss, siis ma arvan, et me oleme liiga nõrgad selle jaoks." Kuid kõik hakkasid vaidlema tema vastu.
,,Me ei saa niimoodi teha ju ometi! Me peame olema tugevad. Mu noor naine saab varsti lapse ja ma tahan talle kindlustada head tulevikku. Ma tahan neile mõlemale helget tulevikku, " polnud William nõus. Ka printsess Lisia nõustus temaga ja ütles siis: ,,Ma arvan, et tal on õigus. Ja sina, kuninganna Rose, palun mine teenritega ja vana kuningaga Ethel'it vaatama." Vana kuninganna ja tema treenid juba läksid kuningat otsima ja neil oli kindel mõte peas - nende ülesandeks jääb valvata William'i noort naist.
,,William, ma vaatan, et sa oled väga närvis.. Aga ma võin sulle üht öelda, kõik saab korda, " sosistas Lisia. Noor mees vaatas talle lootusrikkalt otsa ja noogutas. ,,Tšš! Ma kuulsin midagi. Tule ruttu." Kuna William polnud jooksmises väga hea, võttis Lisia ta selga ja hoiatas teda: ,,Hoia minust kõvasti kinni ja ära röögi. Ära karda ka muidugi. Nagu sa tead, suudan ma lennata seinadest ja asjadest läbi. Ma muutun nähtamatuks. Seega, kui ma sõidan millegi suunas, näiteks seina või midagi, siis säilita rahu. Me suudame." Ja siis hakkas printsess välkkiirelt lendama. Ta lendas mitmest seinast (või siis niiöelda laest) läbi ja peatus teisel korrusel. Mõlemad peitsid ennast marmortrepi juurde. Kuna see polnud väga hea peidukoht, läksid nad iidvana ukse juurde, lootes, et neid ei näe keegi. Seejärel piilusid nad mõlemad. Lisia ja William nägid, et ühe vana kapi juures seisis üks poiss, kes vilistas rõõmsalt ja laulis: ,,Aga mul on kümme kuldmünti ja kellegil teisel pole. Ma olen üsna rikas, lalala." Ja siis pani ta sulges ta kapiukse. Poiss katsus kõigest väest panna ust kinni aga see oli lootusetu.
,,Mõttetu värk! Ah, pole vahet. Niikuinii keegi ei sori mu kapis, " ja ta kõndis minema suvaliselt. Lisia ja William vaatasid teineteisele veidrate nägudega otsa. Ja järsku nägid nad, kuidas kapiuks läks kriuksudes lahti ja sinna lendas üks noor ja väga ilus naine. Ta soris kapis kuni William karjus: ,,Hei, sina! Kao minema sealt!" Noor naine kohkus ja ta oli juba läinud. Lisia oli üsna pahane ta peale ja ütles siis: ,,Mida sa ehmatasid teda? Me oleks näinud nii üht-teist."
,,Mis asja? Sa siis tõesti tahad, et ta varastaks ühe poisi raha ära?" Lisia vaatas teda väga vihaselt.
,,Ma poleks tahtnud seda. Ta ise laulis seal omaette. Seda me igatahes teame, et see oli küll vampiiri plika! Ma olen surmkindel. Ja kas sa siis ei tea? Kui keegi laulab rahast, siis vampiirid ilmuvad alati kohale. Alati! Olgu, teeme nii, et me ei kakle. Otsime esialgu sinu naise üles." Järjekordselt hüppas mees Lisia'le selga. Nad lendasid neljandale korrusele, kus olid Ethel, kuninganna, kuningas ja teenrid. Oli näha, et Ethel'il oli paha olla.
,,On sinuga kõik hästi?" tormas William tema juurde mureliku näoga. Noor naine vaid noogutas ja naeratas väsinult.
,,Kuidas siis lood on?" uuris kuninganna Rose. William oleks tahtnud hea meelega juba jutustama hakata, kuid seda tegi hoopis Lisia ise.
,,Asi on halb, väga halb. Meie kooliõpilastel on kombeks vist laulda ainult rahast. Kas te siis ei tea vanasõna, et: kui laulad rahast üksinda, siis tea, et vampiirid võivad ilmuda kohale. Ja see on sulatõsi! Vampiirid armastavad raha. Ja verd ka muidugi. Üks poiss laulis seal ja vampiiri neiu ilmus kohale. William peletas ta minema. Aga ma ei tea, mis selle poisiga juhtus. Ilmselt sai selle vampiiri saagiks, " jutustas heasüdamlik vampiiri tüdruk ehk Lisia. Ka kuninganna mõistis, et olukord on siiski halb.
,,Kombeks? Ma ei teagi enam, mida öelda. Säilitage rahu. Alustame siis sellest, et kuidas see poiss sinna sai? Mida ta tegi seal? Meil on nüüd see loss lihtsalt loss. Ei mingisugust kooli. Me ju lõpetasime kooli eelmisel suvel, " oli kuninganna segaduses. Kõik ähkisid ja puhkisid.
,,Ma ei tea. Äkki ta tuli oma asjade järele? On paljusid kappe, kus on veel asjad sees, " pakkus Lisia. Kuninganna noogutas pead ja arvas, et ehk on tal õigus. Ja järsku kostis vali naer. Väga vali naer. Tuul hakkas õrnalt puhuma.
,,Issand! Vampiiri tüdrukud on kohal! Nad on siin, " karjus Lisia hüsteeriliselt. Kõik kohkusid. ,,Olgu, maksimaalselt saab kaks inimest minu peale hüpata. Teised mingu ruttu alla saali, sinna kongi, kus saab end peita. Ruttu!" Vampiiri tüdruku selga hüppas ainult William. Teised kiirustasid alla, saali.
,,Ma katan teid. Olge äärmiselt ettevaatlikud. Ja kaitske Ethel'it!" hüüdis Lisia, kes lendas nende ees. Ja kui nad trepi juurde jõudsid, nägid nad vampiiri plikasid, kes naersid õelalt. ,,Minge ruttu teist kaudu! Me jääme William'iga siia. Kiiresti!" Teised läksid välkkiirelt minema. Ainult trepi juurde jäid William ja Lisia.
,,Mida te tahate jälle meist?" karjus Lisia, kes oli vampiire nähes imestunud. Vampiirid naersid laginal ja vastasid siis: ,,Surm! Surm! Surm!" William võttis seinalt ühe toki, mis juba põles. Ta vehkis sellega, lootes, et ta hirmutab vampiire. Kuid see oli lootusetu. Järsku sammusid õelate vampiiri tüdrukute juurde suured kujud, kes olid ellu ärganud.
,,Mida me teeme?" röökis William, kes oli paanikas. Lisia rahustas teda ja ütles talle: ,,Ma katsun neid eemale peletada. Sina mine vaata saali, kas teistega on kõik korras. Ole tubli. Ja võta teatavaks - sa ei või alla korrusele minna. Kui sa seda teed, siis ellu ärganud kujud tapavad su. Mine ruttu!" Noor William jooksis minema, Lisia aga jäi vapralt marmortrepi juurde.
,,Te ei saavuta mitte kui midagi. Jätke meid rahule!" karjus tüdruk ja seejärel lendas trepist mööda. Kuna ta sai läbi seinade ja muude asjade läbi lennata, ei olnud see keeruline. Talle lendasid järele mitmed vampiirid, kes naersid õelalt ja kinnitasid, et tüdrukut ootab surm. Lisia katsus olla äärmiselt kiire. Ta lendas saali juurde ja peatus ühe ukse juures. ,,Laske mind sisse! Ruttu! See olen mina - Lisia!" Uks avanes hirmsa kriuksatusega. Tüdruk puges ruttu sisse. Õnneks teised vampiiri plikad ei jõudnud veel sisse minna.
,,Mida me teeme? Kuidas olukord on?" küsis Lisia, kes hingeldas. Rose vaatas teda kurvalt ja vastas: ,,Mitte just kõige parem. Vana kuningas vajab praegu ravimit. Tal on kohustus võtta sisse paar tabletti. Ethel on paanikas ja teda vaevab valu. Ja üleüldse on lugu kehv." Lisia oli ehmunud. Ta ei teadnud, et lood nii täbarad on. Järsku kostsid niuksatused. Need olid kolm jahikoera, kes olid jäänud vampiiride küüsi.
,,Me peame neid peatama. Kõik, kes pole ka valvurid ja kes suudavad vähemalt püstigi seista, peavad võitlema tulema. William, sina tuled koos minuga. Sa kata mind tuletokiga. Ma lähen üles korrusele ja võtan välja meie maagkuuli. Teenrid, teie vehkige ka tokkidega ja kes saab, võib isegi joosta ruttu üles korrusele ettevaatlikult ja otsida kuningale ravim. Kuid teised peavad teda senikaua katma. Kuninganna, sina tegele Ethel'iga. Vaata, et temaga kõik korras oleks ja ära kaota teda silmist. Meie, vampiirid, armastame naisi, kes kannavad lapsi. Nad on suurepärased saagid ausalt öeldes, " kamandas Lisia. Kuninganna jooksis Ethel'i juurde, teenrid, Lisia ja William aga väljusid kongist. Teenritel ja William'il olid tokid käes, mis põlesid. Nad proovisid kõigest väest peletada õelaid vampiire eemale.
,,Väga hea. William, anna endast rohkem ja palu teenritel sama teha. Ma nüüd lähen!" karjus Lisia. Seejärel lendas ta välkkiirelt minema. Tema tempo oli hullumeelselt kiire. Ta lendas kõrgele-kõrgele, viimasele korrusele. Kui tüdruk taha vaatasin, nägi ta, et teda ajavad taga kaks vampiiri plikat. Lisia lisas enda tempole veel rohkem kiirust, lootes, et ta jõuab viimasele korrusele. Sinna ta jõudsin. Tüdruk lendas läbi metallist ukse (nähtamatuna, muidugi) ja vaatas ümbrust. Ta pilk peatus ühe laua peal, kus asetseski kuul. See oli sädelev ja elektrit ja valgust täis. Seda kattis klaas. Lisia lõhkus selle otsekohe ära ja võttis kuuli sülle. Ta oleks tahtnud lennata minema aga seda ta teha ei saanud, sest kaks vampiiri tüdrukut olid ta piiranud kinni. Üks oli oranži peaga, teine aga hoopis lilla peaga. Mõlemad naersid valjult.
,,Kus nüüd siis minek?" küsis lillade juustega tütarlaps, kelle nimi oli Delia. Jah, Lisia teadis mõlema nime. Ta oli neid ka varem kohanud ja nende kohtingud polnud olnud küll eriti meeldivad. Teine aga oli Victoria.
,,Ma arvan, et me peame su lihtsalt püüdma kinni ja tapma teised ära." Seda ütles otseloomulikult Victoria. Ja siis lendas vampiiri plika ehk Lisia nendest välkkiirelt mööda, kuid ta teadis, et nad mõlemad hakkavad teda taga ajama. Ja see oli tõsi. Lisia läks marmortrepi kaudu, sest sealt sai kiiremini aga teda peatasid ellu ärganud kujud. Lisia sai nende juurest ka napilt minema. Kui ta saali jõudis, nägi ta, et olukord oli veelgi halvem. William lebas maas ja teenrid olid ka oma viimase jõu ära kasutanud. Kolm vampiiri neiut naersid kõvasti ja hüüdsid: ,,Surm! Surm! Surm!" Lisia võttis teenrid ja William'i enda sülle ja ta lendas ruttu kongiukse juurde ja röökis: ,,Laske sisse!" Uks avanes aeglaselt. Lisia viskas teenrid ja William'i maha ning võttis seejärel kuuli enda kätte ja ta lausus võlusõnad. Ka need kaks vampiiri plikat olid jõudnud kohale, kes ajasid Lisia't taga. Järsku hakkas kuul sädelema ja ta kiirgas valgusest. Vampiirid hakkasid kisama. Valgus oli valus ja nad olid selle suhtes tundlikud.
,,Kaduge!" karjus siis ka kuninganna Rose, kõik karjusid. Ja peagi olid vampiirid läinud. Kujud samuti. Saali ja üleüldse lossi vali.tses haudvaikus. Kõik olid õnnelikud aga kõik teadsid ka, et kunagi tulevad vampiiri plikad tagasi. Kunagi.

_
Autorikommentaar..

Autori kommentaar »