Minu elu. # (13)

http://www.youtube.com/watch?v=6A3JstGlHO4
Ma lausa palun teil kuulata, kui ilus see on koos selle jutuga..

Kõik sõprused on mul lihtsalt purunenud. Mitte ükski pole arenenud üldse.

---
Oma esimese parima sõbraga oli elu nagu lillepidu. Ma olin õnnelik aga mitte kauaks, sest ma kolisin ära. Kolisin teisse kohta ja pikk vahemaa lahutas meid kahte, kuigi me olime vande andnud, et me jääme igavesti sõpradeks ja meid ei lahuta mitte miski! See oli mõttetu vanne. Me muutusime. Eriti tema. Ta muutus ülbeks ja ta leidis endale juba uue parima sõbra. Ma vaatasin teda pealt ja meenutasin omaette meie aegu, mil me olime parimad koos ja eelkõige lahutamatud. Kuid aeg lendas ja me läksime lahku. Ei külastanud teineteist, ei suhelnud ega midagi.
Teine parim sõber tekkis hiljem. Mõtlesin, et lõpuks ometi saan ka mina õnnelik olla aga ma olin lootnud liiga palju, sest tema pereliikmed vihkasid mind. Nad lihtsalt põlgasid mind. Ja mina pidin seda kõike läbi elama. Parim sõbranna lihtsalt vaatas pealt ja ütles, et see pole midagi ja ignoreeri neid. Kuid kuidas ma sain neid ignoreerida?! Mul oli valus, kui tema vanaema ütles mulle igasuguseid koledaid asju. Ma isegi kuulsin neid pealt. Ma pidin vaene olema ja kõike muud. Vaene, näljane ja räpane. Mida veel? Kes ma veel olen? Ma nutsin omaette ja küsisin endalt: ,,Miks kõik mu sõprussuhted on lihtsalt purunenud?"
Kolmas parim sõber tekkis ka mul. See sõprussuhe oli alles kena. Keegi ei öelnud mulle, milline ma olen. Keegi ei kritiseerinud mu elustiili, mis oli juba piisavalt jama ja mõttetu. Kuid mingil momendil hakkasime me teineteist taga rääkima. Ei tea, miks. Ja lõpuks me enam ei suhelnudki eriti. Ei käinud enam väljas. Jäime kaugeteks. Ma mõtlesin, et mida ma teen, miks ma ei pinguta? Kuid ma juba mõistsin, et ma lihtsalt ei vääri sõpra, kes oleks mulle kõige parema eest.
Neljas parim sõber tekkis mul ka. Temaga tutvusime me internetiteel. See oli saatuslik viga igatatahes. Teda nähes rõõmustasin ma, sest ta nägi armas välja. Neid sõnu oli veel. Kuid kui aeg möödus, hakkasime me mõttetult tüli.tsema ja me ei saanud enam hästi läbi. Üleüldse kõik purunes. Ja ma hakkasin aru saama, et ta ei hooli minust. Ta solvas mind. Ta ütles, et ma olen ka vaene ja ta solvas mu perekonda. Sel hetkel ma mõtlesin, et mu süda puruneb miljoniks killuks ja enam ma sõpru endale ei taha. Tema pärast sain ma kohutavalt haiget. Ma nutsin isegi. Ma tundsin, kuidas mu süda oli haavatud ja seda ei saa mitte miski parandada. Ja nii ma arvasingi, et kõige parem on lihtsalt suhtlemise lõpetada. Me suhtleme veel natuke aga vähe.
Ma nutan ja mõtlen, kas tõesti on nii palju palutud, kui ma tahan enda ellu ühte usaldusväärset sõpra? Kas ma olen siis tõesti nii halb inimene? Miks ma satun nii pahade inimeste otsa, kes purustavad mu südame ja teevad mulle haiget, niimoodi, et ma hakkan lausa nutma? Miks ma pean üldse siin maailmas elama, kui keegi mind ei toeta? Ma siiamaani mõistatan seda. Ja ma usun, et kunagi mu ellu ei tule ühtegi parimat sõpra, sest kõik on mind reetnud ja üleüldse on kõik purunenud. Pole mõtet pingutada, ega? Pole mõtet pingutada, kui sa juba tead, et tulemus on halb. Ja nii ma olen otsustanudki - ma ei usalda mitte kedagi tänu neile, kes mu südamele haiget on teinud. Ja ma ei usu, et sõpru ma enam enda ellu tahan. Ma olen lihtsalt üks vaene, näljane ja loll inimene, kes on siia sündinud vaid selleks, et teistele mängukanniks olla. Mis teha, hoidke alt, loll, näljane ja vaene tuleb. Oma üksikute kirjanditega, et lohutada end mingil moel ja panna oma tujud nendesse..

Autori kommentaar »