Kummituste maja 6. osa (16)

,,Ma ei pea enam kaua vastu kui meil süüa ega juua pole!" ,,Liisil on õigus... Ma olen nõrkemas!" ,,K*r*t nh! Olge juba vait!!! Kui sa tahad ,et kummitused meid taga ajma hakkavad siis räägi edasi!,,Faaaaaaak! Ku**rat Roberta! Pidid sa seda ütlema!?" ,,Ära ütle ,et see on kummitus!" sosistan ma. ,,Robi anna oma tekk! Poeme selle alla!" Jajah! Tõesti vä? kle ta on kummitus mitte pime!" ütlen ma Liisile. ,,See võib isegi õnnestuda!"ütleb Markus ,,Kes teab kas kummitused näevad läbi teki?" ,,No teeme siis ära ,sest ta on peaaegu juba siiiin!!!"

Sättisime ennast vana luukere kõrvale ,et me kahtlased ei tunduks. Paari sekundi pärast oli kõik vaikne. Keegi ei julgenud isegi hingata. Märkan musta kogu meie poole tulemas. Paremasse jalga lõi kramp ja sellises olukorras kus me olime ei olnud see just kõige parem. Hoidsin teiste lähedusse. Karjusin mõttes ja kummitus kuulis seda väikest iitsatust mis mu suust välja lipsas. Kogu tuli lähemale ja puudutas seda tekki mille all olime. Arvasin ,et kummitused tulevad asjadest läbi aga see kummitus lükkas tekki meile lähemale nii palju ,et see puudutas peaaegu mu nägu. Samal hetkel võtsin maast kivi ja viskasin selle koridori teise otsa. Kummitus kadus silmapilkselt. Kui vaatasin skeletti mis meie kõrval istus nägin ,et see oli jäätunud ja see tee must kummitus oli tulnud oli õrna jääkihiga kaetud. Ootasime veel umbes 3 minutit enne kui julgesime teki alt välja tulla. Vaatasin tekki ja ka see oli jäätunud. Siis tõusime ja hakkasime uut väljapääsu otsima.

Autori kommentaar »