Me elame selle üle, peame elama... (7)

Ma ei suuda enam. Mul on ema, kes käib tööl ning tuleb ainult ööseks koju. Mul on isa, kes on 24/7 täis. Mul on üks tüütu vend, kes mind tagumas käib, kui tal igav on. Ma võiksingi lugema jääda... Vanaema ja vanaisa, kes käivad mu kallal näägutamas, et ma midagi kasulikku ei tee. Kool, kus olen ma umbes 9-10h järjest...

Kell 6:32 -
On taas käes hommik. Ema äratab mu ning soovib head päeva, ise jälle tööle minnes. Võtan enda kõrvalt laualt telefoni ning vaatan kella. Kell näitab 6:32. Topin telefoni umbes laua peale tagasi ning tõusen voodist püsti. Ringutan, haigutan ning otsin kooliriideid. Me pole just kõige rikkam perekond, seega olen ma pidevalt ühtede ja samade riietega. Lõpuks, kui riided selga olen saanud, mingisuguse meigi peale teinud ja hommikust söönud, hakkan bussi peale minema.

Kell 7:47 -
Olen koolis. Buss hilines umbes 15min. Ma ei jaksa koolis käia. Täna saab jälle 9h siin oldud. Väsitav...

Kell 16:51 -
Jõudsin lõpuks koju. Kell on varsti 17.00. Ma olen niiiiiiiiiii väsinud. Mõtlen puhata tund või kaks. Aga jah, lootus on lollide lohutus...

Kell 20: 14 -
Täitsa lõpp. Ma vihkan enda isa. Peab ta siis 24/7 jooma kogu aeg. TüIitsesin temaga umbes 15min mingi ilgelt tobeda asja üle. Mul on sellest kõigest kopp ees. Panen jalanõud jalga ning lähen välja. Kõnnin mööda teed, mida olen teadnud juba varsti 14 aastat. Pisarad voolavad mööda põske alla. Ma ei jaksa enam kõndida, seega istun maha. Muru on märg. Õige jah, alles sadas ju. Vaatan ringi. Ümberringi on mõnus paks udu. Nutan lahinal. Lõpuks, kui nutmisest väsinud olen ja külm hakkab, tõusen püsti. Koban taskust telefoni, et vaadata, mis kell juba on. Oma imestuseks ma seda enda taskust ei leia. Unustasin selle koju.

Kell 22:?? -
Olen juba teel koju. Endal ikka veel pisarad silmas. Lähen väravast sisse ning avan ukse. Seisan esikus. Pühin pisarad ära ning rahunen maha. Pärast kahte minutit esikus seismist avan teise ukse. Võtan jalanõud jalast ning liigun enda toa poole. Ema on imekombel varem koju jõudnud. Istun voodile ning kukun uuesti nutma. Tuppa tuleb ema, jäätisekarp käes. Ta surub mulle jäätisekarbi kätte ning ütleb, et uuesti maha rahuneksin. Veel lisab ta: "Me elame selle üle, peame elama..." ning lahkub toast. Naeratan talle ning liigun peegli poole. Hakkan enda "Pandasilmi" puhtaks nühkima, mõeldes, et homme kordub see kõik taas...

Autori kommentaar »