Two broken souls 25 - Hold on, we're going Home (7)

„Paku kellegile teisele.“ Ta võttis oma mahla ja läks oma kapi juurde, jättes oma võileiva sööklasse maha.
Daisy laiutas enda käsi ja hüüdis talle järgi „Teised küll sobivad!“




Zyron oli keraamika tunnis ja möksis savikogu, mis pidi vaas olema. Aga kuna teda mõjutas nende olek sööklas, siis ei tulnud see välja. Kui tal tunnid läbi said, pesi ta oma käed ära ja eemaldas endalt põlle. Ohates ta kõndis oma kapi juurde ja pani oma asjad ära, mõeldes natuke. Kuna ta arvas, et tal oleks hetkel kõige parem üksi olla, siis ta veas sammud koolist välja ning hakkas tuttavat teed pidi kõndima mäest üles. Kohale jõudes ta istus maha ja vaatas rohelist orgu. Ta lülitas oma telefoni välja, kuna ta tahtis olla täielikult üksinda ning ei tahtnud, et keegi teda segaks. Visates murule pikali, uuris ta eredat taevast silmi kissitades. Pärast seda sulges lõpuks silmad ja tukastas natuke. Kui ta üles ärkas, võttis ta enda kotist joogipudeli ja jõi natuke. Ta istus rätsepistes ja pani iPodi klappidega kõrvades mängima. Ta noppis enda ees olevat muru. Oli tobe mõelda, et ta oli natuke kade, et Jagger hakkas tema sõbraga rääkima, kuid ta oli rohkem pahane selle peale, et ei saa poissi 100% veel usaldada. Ning veel rohkem, oli tobe pahaseks saada poisi peale, kui ta nätsu küsis, tüdruku arust natuke ülbemalt kui tavaliselt. Ta ohkas endamisi ja tuletas meelde, et oli endale lubanud, et ei korda sama viga, mida ta minevikus oli teinud.

Poiss ise läks kehalisse, tehes seal ilma pluusita igasuguseid harjutusi. Pärast seda nad mängisid kõik koos jalgpalli. Jagger vahepeal vaatas otsiva pilguga ringi, lootes Zyronit leida, kuid märkas hoopis Daisy’t. Ta kortsutas kulme, kuid mängis edasi. Kui kehaline läbi sai, võttis poiss oma särgi ja vaatas uuesti ringi, leides endiselt Zyroni sõpranna, kuid mitte tüdrukut ennast. Ta muutus natuke murelikuks ning läks riietusruumide poole. Kui ta riietusruumis valmis sai, käis ta oma toast läbi ja vahetas riided ära. Üritades tüdrukule helistada, sai ta vastuseks välja lülitatud telefoni salvestuse, mille peale ta hakkas veelgi rohkem muretsema. Ta kõndis tüdruku ukse taha ja kopsis seal juba 10 minutit, kuni lõpuks lõpetas. Kuna ta oli väga vihane, lõi ta jalaga ust nii, et sinna väike mõlk ja väike mõra tekkis. Kõndides ukse ees edasi ja tagasi, üritas ta välja mõelda, kus tüdruk olla võiks. Kui talle lõpuks meelde tuli see koht, kuhu tüdruk ta kord viis, hakkas ta kiiremal sammus sinnapoole minema. Sinna jõudes, ronis ta põõsa tagant välja ja märkas tüdrukut. Ta ahastas kergendatult ja pomises endale „Thank god.“
Zyron sai kohe aru, et keegi on seal peale tema, seega ta tõmbas endalt klapid peast ja vaatas selja taha, poissi nähes. „Umh… hei.“ Ta pani oma iPod’i ära kotti ja vaatas enda ette, juukseid ning riideid korraks sättides.
Jagger hingas sügavalt välja. „Miks sa niimoodi ära kadusid… Ma olin mures… Ja siis see… Daisy vist oli jah, stalkis mind.“ Ta kõndis tüdruku juurde ja istus ta kõrvale maha.
„Tahtsin üksi olla,“ vastas teine ja vaatas kaugustesse.
Poiss mühatas muigega ja vaatas ka otse ette. „Tüütan sind ära juba?“
Neiu vangutas pead. „Ei.“
„Sa võiksid mulle vähemalt siis öelda, et sa tahad omaette olla, mitte lihtsalt ära kaduda.“ Ta pani oma käe tüdruku käele.
Zyron vaatas poisi kätt. „Ma ei kadunud ära. Ma lihtsalt läksin. Ma ei öelnud, et ma kindlalt tulen staadionile.“ Ta hakkas oma vaba käega uuesti muru noppima.
„No sind polnud oma toas ka… Ja ma olen sellist tüüpi inimene, kes muretseb palju… Võid mu õelt küsida, kui ei usu,“ muigas poiss.
Neiu ohkas ja tõusis püsti, astudes sammu eemale.
Noormees vaatas tüdrukut. „Mis nüüd lahti on?“
Zyron ristas käed rinnal. „Jagger, ma ei tea kas ma saan sind usaldada.“ Ta pööras end ümber nii, et vaatas poisi otsa.
Poiss kortsutas kulme. „Mis asja? Miks?“ ta tõusis püsti „Kas ma tegin midagi valesti?“
Zy vaatas Jaggerile otsa. „Asi pole selles… Ma lihtsalt ei tea, ka ma saan sind usaldada. Jumal teab, mida sa teed kui mind läheduses pole.“ Ta ohkas ja pani käed oma pea peale „Me mõlemad teame, mis vajadused sul on.“
„Come on… Ma pole ainuke kes seksi tahab… Ja see pole tahe vaid iha ning ma olen valmis ootama, kuni sina ka tahad.“ Ta ohkas „Saad aru… Sa oled mu elu esimene…“ ta surus hambas ja rusikad kokku, kuna järgnevat oli tal raske öelda „…armastus. Sa oled esimene inimene kelle nimel ma olen võimeline ükskõik mida tegema… Usu või mitte, aga nii see on.“
Tüdruk vaatas talle segaduses näoga otsa, olles veel natuke pahase pilguga. „Mida sa just ütlesid?“
„Kuulsid väga hästi… Ma ei korda seda enam… See oleks piinlik.“ Ka poiss ristas oma käed rinnal ja vaatas kõrvale.
Zyron hammustas huulde ja astus poisile lähemale, temale ikka otsa vaadates. „Ma armastan sind ka,“ ütles ta vaiksemalt.
„Aga miks sa mind siis usaldada ei või?!“ küsis poiss kõvemini, talle uuesti otsa vaadates ja käsi laiutades.
„Sest… mul on usaldusega probleeme,“ tunnistas tüdruk ja pööras pilgu maha.
„Siis sa ei saa ju öelda, et mina olen see ainuke probleemne isik siin,“ ta astus talle sammu lähemale „Proovi mind palun usaldada… Lihtsalt proovi… Yolo, am I right?“ Ta naeris vaikselt ja vaatas tüdruku silmi.
Zyron tõukas poissi natuke tahapoole. „See pole naljakas,“ ta vaatas poissi kortsus kulmudega „Ja ma pole öelnud, et sa oled ainuke.“ Ta läks Jaggerile uuesti lähemale ja suudles teda suule.
Poiss muigas korraks läbi suudlus ning suudles teda kohe pikalt ja kirglikult. Lõpuks eemaldudes natuke. „Tahad sa veel peole minna?“
Neiu hingas raskemalt välja. „Vahet pole väga,“ ta vaatas oru kohal olevat taevast, mis oli juba kergelt punakas „Varsti läheb pimedaks, peaksime tagasi minema.“
„No mul pole väga tahtmist minna… Ehk mõni teine kord… Aga hakkame siis minema.“ Ta võttis tüdruku käest uuesti kinni ja hakkas kõndima.
Zyron tõmbas enda käe ära, mille pärast käis poisil korra kerge külmajudin üle selja. Tüdruk läks natuke eemale, et võtta maast enda käekott. Ta pani selle enda õlale ja läks poisi juurde tagasi, uuesti ta käest kinni võttes.
„Ma võin ise kanda,“ vaatas poiss kerge muigega tüdrukut.
„Pole vaja,“ vastas tüdruk ja ülejäänud aja olid nad vaikuses, kuni tüdruku toani jõudsid.
„Sul on vist minust puhkust vaja… Ma ei tüüta sind täna enam.“ muiatas poiss.
Teine vaatas poisi silmi. „Kas sa lähed sinna peole?“
Jagger vangutas pead. „Ei viitsi täna minna… Mõni reede võik ilma pohmellita ka olla.“ Ta kehitas veel õlgu.
Zy mõtles korra ja mäletas, et eelmine reede oli ta just reisilt tagasi tulnud ning siis ei näinud nad üksteist paar päeva. „Eelmine reede olid?“
Poiss noogutas ja muiatas. „Käisin poistega bowlingut mängimas… Lihtsalt kerge olemine.“
„Hm… okei… Loodan, et sa enam pahane ei ole mu peale.“
Jagger vangutas uuesti pead. „Muidugi ei ole… Kuidas ma saakski.“ Ta muigas ja tegi talle musi.
Tüdruk muhatas ja pani käe ta kuklale, suudeldes teda kirglikult. Eemaldudes mõne aja pärast, hakkas ta oma toa ust lahti tegema, kuid nägi et uks on katki. Kulme kortsutades viitas ta uksele. „Kas sa tegid seda?“
Poiss tegi korra suured silmad ja sügas kukalt. „…Võimalik.“
Zy kergitas kulmu ja vaatas teda. „Võimalik?“
„Jah, mina tegin.“ Ta vaatas maha ja muigas, ikka veel kukalt sügades.
Tüdruk pööritas silmi kuid muhatas ja tegi talle veel õrna musi. „Head ööd.“
„Head ööd.“ Ja sellega kõndis poiss oma tuppa.


____
Okei, ma tahtsin tegelikult pikemalt teha janii aga muidu oleks jälle mingi nädal aega läinud, seega ma panin osa täna ära mis mul valmis on. Pole lihtsalt jõudnud kirjutada ja tegemist...