Saatanlik talv (43)

pmst, jutt on tehtud võistlusele 15 helesinist piparkooki . Ma ei tea kas see ikka sobib sinna, sest seal on tingimus : Loometöö peab rääkima talvest. ja minul tegevus toimub talvel kas see on piisav, kui pole siis kustutage ära ja ma lisan selle lühijuttude alla .
Jutt on sünge aga mulle meeldib ( :

Tere, mina olen Annabel. Ma räägin teile ühe loo mis juhtus minuga juba väga ammu ...

Ma ärkasin ülesse ning viskasin teki enda pealt maha, kuid see oli vale tegu, ma tundsin kohe kuidas külmavärinad minust üle jooksid . Ma ajasin ennast püsti ja avastasin, et ma olin akna lahti jätnud . Ma lonkisin akna juurde, et seda kinni panna . “Tore, lumi . Just seda ma vajasin ,, ütlesin ma endale – sarkastiliselt - avastades, et õues oli öösel lund hakanud sadama. Ma olin just jõudnud akna kinni panna kui avastasin, et öö jooksul oli veel midagi muutunud - mu akna lauale oli asetatud sokk mille seest ma avastasin 15 helesinist piparkooki . Ma heitsin kiirelt pilgu kalendrisse ja avastasin, et on 1. Detsember .
***
Kooli jõudes märkasin, et ma polnud ainuke kes oli saanud endale hommikul 15 helesinist piparkooki . Huvitav, äkki tegeleb siin nurga taga kuskil päkapiku maffia kes otsustas, et see aasta ei tohi keegi midagi erinevat saada ... igal juhul mind see eriti ei huvitanud ja ma läksin oma esimesse tundi üritades vältida kõiki inimesi kes tahaksid minuga rääkida – mitte et ma ebasõbralik oleks aga lihtsalt hommikuti lõi minus välja “allergia inimeste vastu,, .
Esimene tund oli matemaatika. Kohe tunni alguses jättis õpetaja lahendada meile viis ülessannet ja lisas : “Need ülessanded mida te klassis lahendada ei jõua neid lahendate kodus . Ma pean praegu minema direktori kabineti nõupidamisele. Käituge korralikult ! ,,
Kui õpetaja oli klassist väljunud hakkasid mõned üksikud ülessandeid lahendama - mina olin üks neist, teised hakkasid aga oma piparkooke sööma ja niisama lobisema. Ülejäänud koolipäev möödus ka päris vaikselt keegi ei tulnud minuga rääkima ja ega minul polnud ka kellegiga eriti rääkida vaja, ainult kirjanduse tunnist sai Heleniga poppi pandud kuna kummalgi meist polnud kirjand tehtud . Helen oli minu pinginaaber ma sain temaga kõige paremini läbi, tema juures olekul oli mu “allergia,, pea olematu . “Noh, sa said ka piparkoogid ?,, küsis Helen . “Ja... vaevalt, et keegi midagi muud sai.,, Me istusime aknalaual ja rääkisime niisama tühjast-tähjast .
***
Kui ma koju jõudsin tulid mulle meelde mu piparkoogid . Ma polnud päev läbi midagi söönud ja noh, võiks need ju ära süüa . Ma otsisin kõik kohad läbi kuid ma ei leidnud neid . Siis meenus, et ma olin need ära andnud . Geograafias oli Kertu minult neid nurunud , ta isegi ütles :“Paluuuun , anna oma piparkoogid mulle, need on niii head . Paluun .„ Selle peale viskas mul ilmselt üle ja ma andsin need talle . Pole midagi eks ma parem õpin ja vaatan mis hiljem saab .
***
Järgmisel hommikul ärkasin ma ülesse telefoni helina peale. Ma kuulsin kuidas ema telefoni vastu võttis, selle peale heitsin ma kiire pilgu kellale, kell oli 07.00 . Ma võtsin oma toast telefoni ettevaatlikult hargilt maha ja asetasin selle oma kõrva juurde . “Tere, mina olen pr.Milvrand . Ma olen teie tütre klassijuhataja . Meil on koolis eriolukord, nimelt on peaaegu kõik õpilased saanud endale äärmiselt raske toidumürgituse – piparkoogid? Mõtlesin ma endamisi – ega teie tütrega midagi viga pole ?,,“Appikene, ei minu tütrega on kõik korras. Kas Annabel peab kooli minema täna ?,,“Ei, isegi õpetajad saadetakse täna kõik koju ja koolimaja pannakse karantiini. Arvatkse, et mürgitus on kooli toidust.,, Peale seda panin ma toru hargile. Ma hakkasin mõtlema, et Helen sõi ju koolitoitu, kas tema on ka haige ? Ta oleks mulle helistanud kui ta haigeks on jäänud, või on ta liiga haige et helistada ? Ma otsustasin, et helistan talle . “Kuule, kas sa oled haige ?,, ütlesin ma paanilisel moel kohe kui ta telefonile vastas. “Ee... ei, kas ma peaksin olema ?,, küsis ta naeruse häälega. “Ei, ei pea . Lihtsalt mulle helistas klassijuhataja ja ta ütles, et enamus õpilasi on haigeks jäänud ja arvatakse, et koolitoidust sai toidumürgistuse aga sina sõid seda ja sa pole haige.,, vastates talle ikkagi veel veidi närvitseva häälega. Helen vastas: “Pigem on selles süüdi need piparkoogid . Mina neid ei söönud ja ma usun, et sina ka mitte.,, Ma mõtlesin natuke järgi ja vastasin: “Tõesti, ma arvan, et sul on õigus ... aga me peame sellest ju kellelegi rääkima. Võta oma ratas ja sõida minu poole, pärast sõidame kooli. Sobib ?,,“Jah, ikka . Tsau siis. „ Ma viskasin mobla voodisse ja hakkasin riidesse panema .
***
Kooli juurde jõudes oli esimene asi mis meile silma jäi – see paistis tegelikult juba kaugelt kätte – suur suur kilest asi, mis kattis tervet kooli . Lähedamale jõudes tekkis tunne nagu seal sahkerdaksid ringi pisikesed lumememmed tegelikult olid need lihtsalt valgesse turvariietusse riietunud mehed kes käisid mööda kooliõue ja ilmselt ka koolis sees ning mõõtsid midagi. Ilmselt midagi mis pidi olema õhus . Olgugi, et see võis olla päris loll tegu, hiilisime me ühele telgile lähedamale lootes, et saame äkki seal seletada kellelegi, et koolitoidust see mürgitus küll tekkida ei saanud vaid, et selle haiguse tekitasid hoopis piparkoogid.
Telki sisse minnes tekkis mul ja Helenil tahtmine ots ümber pöörata ja jooksu pista. Nimelt olid seal telgis väga hirmuäratavad mehed kes kandsid sõjaväe mustris riietust ja meie direktor kes paistis olevat väga hirmul. Mees kes oli enne meie sisse astumist rääkinud küsis meilt :“ja miks teie siin olete, kas teile ei öeldud, et kooli ei pea tulema ?,, Nojah, tõesti kool siiski asus metsas ja kui ikkagi koju helistati ja öeldi, et kooli ei pea tulema siis vaevalt keegi sinna poole läks kuna tee mis kooli poole läks lõppes umbes 100 meetrit edasi metsas ja mingit muud põhjust polnud sinna poole üldse sõita. Ehmatusest veidi vaibunud Helen vastas: “M-me lihtsalt arvame, et koolitoidust ei tulnud seda t-toidumürgitust.,, Mina – ikka veel sõnatu – aga taipasin, et asi ei saa olla kõigest toidumürgituses. Toidumürgistuse pärast ei panda koolile suurt kilekotti meenutavat asja peale ja selle ümber ei tungle valgetesse turvariietesse riietunud mehed ja mis kõige tähtsam, toidumürgituse peale ei kutsuta välja sõjaväge .
Tagasi reaalsusesse kukkunud, sain ma aru, et Heleni öeldu peale olid kõik mehed naerma hakanud – direktor oli vaikne . See kõige pikem mees ütles: “Lapsed, minge koju, teie emad ilmselt ootavad teid .,, Ma vastasin, natuke ärritunud häälega: “Ma kahtlen selles, me rääkisime neile, et me läksime kooli juurde, nii et nad teavad kust meid otsida. – mehed hakkasid sosistama ja muutusid murelikuks, nojah neile pole vist vaja, et uudishimulikud lapse vanemad siia ringi tolknema tuleksid – Ennem kui me lahkume kas te oleksite nii tore ja ütleksite, mis siin tegelikult toimub? Toidumürgituse peale sõjavägi kohale ju tavaliselt ei tule.,, Pikk mees muutus murelikult ja viipas ühele noormehele kes tegeles arvuti taga. Noormees ohkas sügavalt ja hakkas rääkima: “Teie ilmselt ei söönud neid piparkooke või mis ? – me noogutasime- nii vaadake, need piparkoogid polnud tavalised, need sisaldasid mürki, mürki mis aktiveerub vaid siis kui on piisavalt külm, et lund sadama hakkab. Te ilmselt mõtlete, miks siis just teie kooli õpilased ? – jälle, me noogutasime – selle taga on üks väga haritud professor ta kavatseb selle sama mürgi abil mürgitada kellegi väga tähtsa, kuid me ei tea kelle. Teie kooli õpilased olid nagu katsejänesed talle ta tahtis näha kas see mõjub ja kuidas . Me oleme teadnud juba ammu, et ta seda kavandab, kuid ma pole kunagi olnud kindlad selles kuhu ta selle mürgi paneb. Nüüd kui me leidsime paar piparkooki koolist saime me teada mida mürk sisaldab ja meil on tunne, et see talv ei möödu just väga õnnelikult mõnes peres , nimelt kui inimene sööb seda mürki sisse nii palju kui teile antud piparkoogid seda sisaldasid siis see inimene ilmselt sureb nädala jooksul. Mul on kahju teie sõpradest kuid nii see on . Meie oleme siin, et uurida seda mürki ja et teie õnnetute koolikaaslaste surm paistaks välja nagu oleks teie koolis tõesti olnud väga tõsine toidumürgitus .,, Helen hakkas nutma, minu suu vajus lahti ja mu käed hakkasid värisema . Pikk mees ütles: “Te ei tohi sellest kellegile rääkida kuid kuna te seda nüüd teate ei saa me teid enam koju lasta.,, Helen läks aga närvi ja karjus: “Te ei tohi meid siin kinni pidada!,, Ta jooksis ruttu telgist välja ja paar sekundit hiljem kuulsin ma laske . Mu süda jäi seisma, mu silmdesse kerkisid pisarad . Ma hakkasin karjuma: “EI ! Mida te tegite !? Kuidas te võistite ?? Kas te tõesti tapsite ta !? MIKS !? ,, Järgmine asi mida ma tundisn oli süstal mis suruti mulle kaela ja peale seda muutus kõik mustaks ...
***
Ma ei tea mis juhtus edasi. Ma ei tea, mis öeldi mu vanematele. Ma ei tea kas mu parim sõbranna on surnud. Ma ei tea midagi .
Ma olin 16. Aastane kui see kõik juhtus, nüüd olen ma 65 aastane. Ma mäletan ärkamist ühes väikses Austraalia haiglas .Ma olin siis 29 aastane. Ma pole mõelnud kordagi, tagasi sõidust sinna kus see kõik juhtus . Ma ei taha näha midagi mis võiks mulle seda meelde tuletada. Kõige rohkem vihkan ma piparkooke, lund ja talve . Talv ei tähenda enam minu jaoks aega mil maailmas vali.tseb vaikus, ma väldin talve . Ma kolisin ära Austraaliast ja elan praegu Madagaskaril ma olen elanud siin alates oma 30. Eluaastast ja varsti ka suren siia. Talve on lihtsam vältida, kui keegi ei tule sinu juurde talvest rääkima, kui sul pole kalendrit, kui siin pole piparkoooke, kui sa elad kohas kus pole kedagi...