Can't get any worse...3.osa - Kodu (2)

Oli varajane hommik, umbes kella 7-8 paiku ja enamus koolilastest magasid rasket nädalat välja. Minagi peaksin, kui ma poleks vaid kodutuks jäänud. Mu pea oli mõtetest tühi, mu meeles mõlkus ainult üks mõte milleks oli söögi hankimine, kuid kust saab üks peaaegu rahatu laps tänavalt toitu? See oligi see probleem. Isegi veega oli probleeme, sest lompidest joomine ei tundunud enam lihtsalt õige ja varsti olid needki kadunud. Aga asjal oli ka plusspool: mu märjad saapad ja riided kuivavad tänu päikesele ära. Niikaua otsustasin ma lihtsalt tänavatel ringi hulkuda ja plaani välja mõelda. Kahjuks ei läinud see mõtlemine mul aga nii kiiresti kui oleksin tahtnud. Naasin oma peidukohta, võtsin saapad jalast ja jätsin nad pingi peale kuivama. Umbes tunni aja pärast tunnistasin et olen kaotanud, et ma pean lihtsalt vanematelt andeks minema paluma ja tegema kõik mida nad tahavad.
Ma panin saapad taas jalga, seekord juba õnneks kuivad ja kõmpisin oma kunagise kodu poole. Umbes pool teest toksisin ma oma jalaga ettejuhtuvaid kive. Siis muutusin ma aga valvsamaks ja hakkasin möödaminevaid inimesi vaatama, paljud neist olid kunai mu sõbrad olnud, nüüd nad aga keerasid pea kõrvale või vaatasid maha justkui nad ei teakski mind. Vastupidiselt neile kõndisin ma ikka uhke hoiakuga, selg sirge ja tõsine ilme näol. Olin peaaegu oma kodu juures kui märkasin et ema ja isa lähevad autosse. Hetke pärast tagurdasid nad meie maja eest tänavale ja siis kadusid. Ja siis turgatas mulle pähe üks tõeliselt hea mõte. Nonii Katie, see on sinu võimalus. Ma sundisin ennast oma kunagise toa akna alla jooksma, mis asus maja tagaküljel (õnneks). Ma tõin puukuurist redeli ja panin selle vastu kiviseina. Ma hakkasin ülespoole ronima. Tipus olles olin ma väga kohkunud kui nägin oma toa akent lahtiselt, kuid silmapilkselt meenus mulle et olin selle ise lahti jätnud, et tuba tuulduks ja arvatavasti polnud mu vanemad tuba puutunudki. Ronisin aknaavast sisse. Ma teadsin et ma pidin kiiresti tegema, kuid siiski istusin ma oma voodi peale ja üritasin toast võimalikult detailset mälestust jäädvustada. Siis tuli mulle reaalsus jälle meelde ja üritasin loogiliselt mõelda, et mida mul kõige rohkem vaja oleks. Ma panin kotti kogu oma toiduvarud, mida ma olin oma salajases peidukohas alati hoidnud sellisteks olukordadeks, hambaharja ja hambapasta, ühe tühja pudeli, magamiskoti, kammi, taskulambi koos laetud patareidega, kogu oma säästetud raha ja ka pangakaardi, padja ja ühe teki, igavusepeletamiseks ka ühe raamatu ja lisaks ka veel paberi, pliiatsi, teritaja ja kustukummi. Veel panin ma kotti kaks pakki taskurätte (igaksjuhuks). Vaatasin oma toa veel kiire pilguga üle ja asusin minekule. Akna jätsin ma samamoodi lahti nagu ta paar minutit tagasi oli olnud. Ma ronisin koos oma raske kotiga alla ja jooksin paar minutit bussipeatuse poole, siis aeglustasin sammu ja vaatasin tagasi. Keegi polnud õnneks midagi kahtlustama hakanud.Ma teadsin et ma ei saa bussipeatusesse igaveseks jääda nii et ma otsustasin teha seda mida arvasin kõige õigemaks - helistada meie klassi kõige üksikumale inimesele, keda ma olin koguaeg ignoreerinud ja kes oli ka muuseas väga tark. Valisin ta numbri ja jäin ootama. Vastu võttis Lara ise. "Halloo! Kes see on?" küsis Lara mult. Köhisin hääle enam-vähem puhtaks ja alustasin käheda häälega:"See olen mina, Katie. Mul oleks su abi vaja..."

Autori kommentaar »