Pärast surma 1# (4)

Kui on rasvaselt kirjutatud, siis see on otsekõne.
Kui on kaldkirjas, siis see on mõttes rääkimine teistega.
Kui see on tavalises kirjas, siis see on tavaline tekst.

Lühendid:
L=Lucy M=Micheal E=Ema K=Katie T=Tiffany A=Arst
_____________________________________________

Ma koputan uksele, sinna ilmub üks heleda peaga poiss kellel on jalas teksad ja üks t-särk.
L:Te kutsusite.
M:Jah, ma kutsusin. Palun tulge sisse, te ei pea trepi peal ootama.
Ma lähen sisse ja vestlus jätkub.
L:Millest te rääkida tahtsite?
M:Vabandust, ma ei kuulnud, mis teie nimi on.
L:Ma pole öelnudki.
M:Siis ma küsin. Kuidas on teie nimi?
L:Lu-Lucy.
M:Vabandust ma ei saanud aru. Lola?
L:Mkm.
Ennast kokku võttes laususin.
L: Lucy
M:Väga ilus nimi, mina olen Micheal.
L:Tore teiega kohtuda.
Ma vaatasin kella ja ütlesin.
L:Ma pean nüüd minema- ema ja õega randa. Me leppisime kokku...ja juba ta helistabki.
L:Oli tore teiega kohtuda. Loodan, et kohtume veel.
M:Loodame.
Ma jätsin temaga hüvasti ja võtsin telefoni vastu.
L:Jaa.
E:Kallikene, kus sa oled? Me võtame su peale.
L:Äm...ää...oota korra, ma kohe vaatan...Harrow Street'il.
E:Oled sa kindel...et see Narrow Street pole.
L:Ei see on Harrow.
E:Tule siis Narrow Street'ile...Saab kiiremini.
L:Okei, tsau!
E:Tsau!
Ma hakkasin kõndima Narrow Street'ile. Ema juba ootas. Ma istusin autosse ja me startisimegi.
L:Ema, kuhu randa me lähme?
E:Punavete järve.
L:Aga see pole ju rand. Kõige hullem koht mida sa üldse oleksid võinud valida. Kas sa siis ei tea palju surmasid on seal olnud ja...
E:Me lähme sinna ja ära hakkagi vastu.
L:Aga ema...
E:Me lähme. Kohe oleme kohal.
L:Kas ma võin üksinda ujuma minna?
E:Okei...aga võta oma õde ka kaasa.
L:Ema, aga sa just ütlesid ju et ma võin ilma Katie'ta minna.
E:Ah, okei siis.
Olime kohale jõudnud, rahvast oli vähe, arvatavasti surmade tõttu. See koht oli neetud.
E:Me ostame Katie'ga jäätist.
L:Okei, ostke mulle ka, ma lähen juba ujuma.
K:Jee, jäätist.
Ma suundusin vee poole. Vesi oli soe. Kindlasti üle 25 kraadi. Läksin riietuskabiini ja panin oma trikoo selga. Kaugemal nägin ühte suurt kivi ja otsustasin sealt pealt peakat hüpata. Tahtsin just hüppama hakata, kuid libastusin ja kukkusin peaga vastu kivi ja kukkusin vette. Minu all olev vesi oli mitukümmend meetrit sügav. Ma olen ju vaid viieteistaastane, ma ei taha veel surra. Mul käis mu elu iga etapp läbi silme. Ja siis ilmub mu ette üks hästi ilus käsi- abikäsi. Järelikult oli keegi näinud. Ma ei saanudki teada kes see oli, sest ma kaotasin teadvuse, arvatavasti surin.

*

Ärgates või teadvusele tulles nägin enda ümber ilusaid inimesi. Nad vaidlesid millegi üle. Ma tahtsin küll mõttes öelda aga ütlesin kogemata hästi vaikselt.
L:Kus ma olen?
T:Tore, sa ärkasid. Sa oled Kaugetes mägedes.
L:Mis, aga ma tahan oma ema ja õe juurde.
T:Tss! Ma seletan sulle pärast kõike.
Ma olin mingis palatis, järelikult olin haiglas. Ma tõusin voodist ja läksin ta järel. Ta andis mulle ka keebi, mis oli musta värvi.
L:Aga...
T:Tss!
L:Mis tss? Sa pead mulle selgitama- kus ma olen?
T:Ole tasa! See linnapool on mahajäetud ja hästi vaikne, siin elavad ainult üksikud...
L:Kes üksikud? Kes sa oled?
T:Mitte praegu. Kas sul on midagi vaja?
Olime jõudnud teisele linnapoolele.
L:Kas teil siis kauplusi on? Riide?
T:Muidugi on, ega siis sellepärast pole vaja kohe ostma minna.
L:Okei aga siis süüa? Ma olen näljane.
T:Pole vajadust, kõik ootab sind su toas- kuivad riided ja toit. Parem kiirusta, muidu jahtub toit ära.
L:Aga...
T:...Kuidas te sinna saate? Ma näitan teile. Järgmine kord peate ise hakkama saama.
Olime kohal, see mägi on ja jääb hiiglaseks minu jaoks, sel mäel on 26 korrust ja minu tuba asub 25-dal korrusel, paremat kätt koridori lõpus.
Ta avas ukse ja näitas mulle, et ma sisse läheksin. Sisseastudes nägin tuba, see oli vist põhituba. Ühest uksest läks vannituppa, teisest magamistuppa, kolmandast kööki ja neljandast elutuppa.
L:Omg kui ilus. Kas see on mulle?
T:Jah.
L:Siin on kõik nagu mulle meeldib, isegi voodi on postidega ja valgete linadega.
T:Tore et sulle meeldib.
L:Aga miks sa sisse ei tule?
T:Asi on selles, et igal ... olendil on oma isiklik tuba kuhu ei saa keegi tulla kui ei ole sisse kutsutud.
L:Ma kutsun su sisse.
T:Aga ära lase teisi sisse, ega kõik siis nii toredad ole kui nad tunduvad.
L:Okei...Sul on mulle nii palju selgitada. Ärme raiska aega.
T:Olgu peale...Sa oled nii kangekaelne. Ma ei tea isegi millest alustada.
L:Mina tean. Kes sa oled? Inimene?
T:Ahjaa see ka. Ei, me ei ole inimesed, me oleme illusinistid. Nimi tuleb sellest et me oleme ilus rahvas...
L:...Aga mina ju ei ole, mul on vähemalt mingi 3 tosinat punni näos jne.
T:Vaata peeglisse!
L:Mida?
T:Mine vaata vannituppa.
Läksingi siis ja peeglisse vaadates olin jahmunud. Mu ärapleekinud juuksed olid asendunud ilusate kuldpruunikate parajalt lokkis juustega...ja mu punnid...need olid kadunud. Aga mul olid seljas läbivettinud riided.
L:Ma peaks vist riided ära vahetama.
T:Voodi peal, ma ootan.
L:Sa võid poole tunni pärast tagasi tulla, ma pean veel sööma ka.
T:Olgu peale.
Ta lahkus. Ma läksin magamistuppa ja vahetasin oma vanad riided uute ja korralike vastu. See kleit oli nii ilus nagu printsessi.
Toidu leidsin köögist. Taldrikul oli 2 kartulit ja lihakaste ja natuke salatit. Täpselt see õige-minu lemmik toit. Joogiks oli mahl-õunamahl. Ka just see õige. Sõin kiiresti, et jõuda enne ta tagasitulekut sellega ühelepoole.
Pool tundi oli möödas. Vestlus jätkus.
L:Mis su nimi on?
T:Tiffany. Ma olen su saatja. Igal uustulnukal on saatja 2 päeva. Lihtsalt harjumiseks.
L:Miks mu tuba nii kõrgel on?
T:Sest tähtsamate inimeste vabandust illusinistide toad asuvad kõrgemal, mida kõrgemale minna seda tähtsamad illusinistid seal elavad.
L:Aga ma pole ju tähtis.
T:Muidugi oled, sellepärast me su siia saatsimegi. Inimeste maailmas ju ei kasutata perekonnanime, aga siin omab see suurt tähtsust. Sa oled Printsess.
L:Ma tean, et mu perekonnanimi on Printsess.
T:Seda ka muidugi, aga siinolles on kõigi kuningate perekonnanimi Kuningas ja sama kehtib ka kuningannade, printsesside ja printside kohta. Sa oled printsess. Sellepärast hoitaksegi oma nime enda teada.
L:Aga...mida te teete siin? Kas siin on kõik lust ja lillepidu?
T:Ei, ei ole lust ja lillepidu. Isegi meil on vaenlased.
L:Kes?
T:Deemonid.
L:Räägi edasi.
T:See on nagu tavaelu nagu inimeste maailm. Sa võid koolis käia või hoopis tööl käia.
L:Kas siin on mingi eraldi raha või nii?
T:Meil polegi siin raha, selle eest pole meil aga vaeseid. Kõik on samasugused.
Issake, ma unustasin...Tule, kiiresti!
L:Kuhu?
T:...Ülevaatusele.
L:Mille jaoks?
T:Et kas sa haige pole, sa võid teisi nakatada.
Jõudsime kohale. See oli see sama palat kus ma ennegi olin olnud. Mind hakati kontrollima. Oli öö. Ma jäin magama.Samalajal rääkis arst Tiffany'ga.
T:Kas ta on haige?
A:Ei, aga...
T:Huh, ma juba mõtlesin et...Aga mis?
A:...ta on rase.

Jätkub...
Esimese osa lõpp

Autori kommentaar »