Can't get any worse...2.osa - Öö (3)

Ma kõndisin ikka mööda tänavat edasi, nüüd juba natuke kiiremini, aga ikka veel sihitult. Ma olin läbimärg, sest vihma kallas ikka...tundus et see ei saagi läbi. Otsustasin kuhugile varju alla minna - kuid kuhu? Kell oli juba väga hiline, kesköö kandis. Liikusin ikka edasi. Iga minutiga hakkasin ma üha rohkem värisema. Selline see meie kliima juba on - päeval soe ja öösel külm. Ah...oleks ma vaid olnud natuke rohkem valmis selleks, isegi vihmamantlist oleks abi olnud või kilekeebist või tavalisest kiletükikesest. Vähehaaval hakkasin ma juba end vihkama, et ma ei pööranud emale üldse tähelepanu ja ei kuulanud teda.
Ma peatusin korraks. Olin jõudnud bussipeatuse juurde, ma olin seda alati vihanud võib-olla isegi natuke kartnud, sest siin ööbivad tihtipeale mõned kodutud. Tollal ma polnud neid üldse mõistnud, kuid nüüd...ma saan neist aru - neil pole ju kohta kus olla ega ööbida. Õnneks täna polnud siin ühtegi hingelist, mille üle oli mul vaid rõõm, sest mul polnud praegu üldse rääkimistuju. Ma läksin katuse alla, istusin märjale pingile. Siis panin ma ka oma lirtsuvate kingadega jalad pingile, võttes nendest ka kätega ümbert kinni. Aegajalt hakkasin ma end isegi sooja saamiseks kiigutama. Ma oleks ennast millegiga tahtnud kuivatada, aga jah kust ma seda rätikut veel siin võtan. Ma otsustasin, et homme mõtlen edasi mida ma teen, senikaua ma üritan aga puhata kõval pingil jalad kõverasse pandud ja pea kätel. Juba pikemat aega jälgisin ma üht auku katuses kust vahetpidamata vett maapinnale nirises. Kuidagi sain ma ikka pikapeale magama jäädud. Öö jooksul ärkasin ma mitu korda müristamise peale üles, kuid ma jäin kohe magama tagasi.
Hommikul ärgates olid kõik mu kehaliikmed valusad pingil lamamisest. Ma panin oma jalad automaatselt maha. Arvatavasti oleksin pidanud ikka enne maha vaatama, sest ma panin oma jalad vette, mis öö jooksul katuses olnud august alla oli nirisenud. Mu jalad olid jälle märjad. Õnneks tõotas päev tulla soe ja päikesepaisteline. Ma sundisin oma kangestunuid liikmeid ärkama. Ma panin oma käed kausiks ja võtsin lombist ühe sõõmu vihmavett. Peale sellist ööd maitses see nagu ... (sõnad said otsa, kuid ma võin öelda et see maitses väga hästi).
Esimese asjana otsustasin ma oma varud üle vaadata. Telefoni olin ma õnneks sõbra juures eile täis laadinud, aga raha mul peaaegu et polnudki, ma olin kõik koju jätnud. Järgmise asjana helistasin ma ühele oma heale sõbrale ja küsisin kas ma võiks nende juurde mõneks ajaks elama tulla, kuid ei. Nii juhtus ka teistele sõpradele helistades. Ma olin vihane, tõeliselt vihane, et ma polnud sellest varem aru saanud, et kõik kasutavad mind lihtsalt ära. Mida muud saaks klassi popim tüdruk olla. Tunded said minust võitu ja ma puhkesin nutma.

Autori kommentaar »