Can't get any worse...1.osa - Saatus (7)

Järjekordne lahe päev sõprade keskel. Kõndisin kodu poole. Ma oleksin ema jutu põhjal juba tund aega tagasi koju jõudma ja ma kardan, et nüüd on minuga kõik - küllap ma saan nädalase koduaresti, sest vabandused nagu "ma eksisin ära" ja "ma kaotasin ajataju" on juba ammu kasutatud ja pealegi ema ei usuks mind niikuinii, ta teab et ma ei suhtu temasse väga tõsiselt.
Jõudsin koduukseni. Ma astusin kolmeastmelisest trepist üles ja jõllitasin tühja pilguga ust, ainuke mõte oli see et mis vabandusega ma nüüd peaks välja tulema. Ainus häda oli see, et mu pea oli mõtetest absoluutselt tühi. Endamisi mõtlesin: Nonii, Katie, selg sirgeks ja käitu nagu sellest poleks midagi. Tõstsin aeglaselt käe lingile ja vajutasin selle alla - üritasin olla nii vaikne kui võimalik. Uks avanes ja ma hiilisin sisse. Hakkasin juba saapaid jalast võtma kui tundsin pea kohal ema kiiret hingamist, mille põhjal võib arvata et ta oli ikkagi vihane. Ma juba kahetsesin, et ma polnud turvalisele tänavale jäänud või mis veelgi parem sõprade juurde. Ema tavapärasele vihasele toonile hakkas ta hoopis karjuma:"Välja!" Ma vastasin siis muidugi :"Ema...mida!?...mis asja?... " "Ma ütlesin välja," karjub ema edasi. Kaks korda ma seda enam endale öelda ei lasknud. Läksin viivitamatult tagasi õue, kohe kui olin ukselävele jõudnud sulgus uks valju pauguga ja keerati lukku. Mu oma ema jättis mu keset tänavat...ööseks! Ta on hull. Ma üritasin paar korda koputada ja lärmi teha, kuid selle peale kustutati toas ainult tuled ja paar lähedamal elavat naabrit vahtisid mind kardina varjust. Ma mõtlesin juba tagasiminemise peale, kuid ma teadsin et kõik on juba ammu laiali läinud. Sammusin sihitult mööda tänavat edasi. Enam hullemaks küll igatahes minna ei saa. Sekund hiljem kahetsesin juba öeldut, sest taevast kostis valju müristamist ja veel paar sekundit hiljem lahvatas taevas leekidesse, valguse eredus oli lihtsalt silmipimestav. Noh...enam küll hullemaks ei saaks minna.

Autori kommentaar »