Rännak mägedes (2)

"...Huhh, kui väsitav!" sõnasin ma oma sõbrale, kes oli minuga koos rändama tulnud. "Pea vastu, varsti oleme kohal, pole enam palju jäänud,"vastas Amelie (sõber) valetades mulle. "Ära valeta! Me pole ju veel poole pealgi,"laususin ma Amelie'le. Ma naersin ja vaatasin sõbra poole, kes minust peagi eeskuju võttis ja ka naerma hakkas. "Ma tunnen ennast nii hästi ... kuid samas ... väsinuna," ütles Amelie mulle jälle itsitama hakates. "Äkki tõstaks tempot? Tahaks ikka täna poole peale jõuda," ütlesin ma Amelie'le. "Õigus jah, hakkame siis kõndima," vastas Amelie. Tõstsime tempot. Poole tunni pärast olime mõlemad kohutavalt väsinud. Hakkas juba pimedaks ka minema. Panime telgi püsti ja tegime lõkke, kus valmistasime endale õhtusöögi. Kõik tehtud, läksime magama. Uni oli mõnus, ei tea isegi kuidas öelda, kuid värske õhk igatahes mõjus mulle hästi. Magasin hästi, sest üle pika aja sai kauem magada. Kuid kahjuks ei saanud ma kaua magada, sest Amelie hirmunud hääl mis mulle vaikselt teada andis et ma ärkama pean mu äratas. "Mis on?" küsisin ma vaikselt natuke isegi pahaselt Amelie'lt. "Hunt," vastas Amelie lühidalt. Nägin kaugemal, umbes paari kilomeetri kaugusel hunti, ta oli õnneks kaugel, nii et jõudsime asjad kokku pakkida ja teele asuda, nüüd juba väikse ringiga. Hommikusöök jäi paraku söömata. Hunti polnud enam näha, ja võisime ohutult teele asuda. Kahe tunni möödudes olime poole mäe peal, kuid me ei andnud endale aega puhata, sest vähemalt täna pidime mäe tippu jõudma, sest toitu jätkus ainult neljaks päevaks - kaks päeva üles ja kaks päeva alla. Niimoodi olime vähemalt arvestanud. Saabus lõunaaeg, selleks ajaks olid meie kõhud juba mitmeid kordi korisenud. Õnneks valmis toit kiiresti ja peagi saime selle oma kõhtu kugistada. Asusime taas teele. Järgmise kahe tunni jooksul olime läbinud juba peaaegu kolmveerand mäest. Peale järgmist kahte ja poolt tundi olime lõpule juba nii läheda, et see oli vaevalt käe kaugusel. Me astusime sinnapoole koos ja 30 sekundi pärast olimegi mäe tipus, tundes ennast kui mägedevallutajana. Tunne oli lihtsalt vapustav. Igatahes oli meil väga hea meel. Ma võtsin kotist puupulga koos väikse lipukesega välja ja lõin selle maasse, me oleme esimesed kes selle mäe avastasid. Tee peal mõtlesime isegi nime välja - Ameilia (Minu nimest Lia ja mu sõbra nimest Amelie). Enne lahkumist sirutasin veel enda käed laiali ja tundsin mõnusat tuulepuhangut. Tegime mälestuseks ka pilte, kus ühel olen mina laialisirutatud kätega ja teisel oleme me koos, nagu sõbrafoto ja kolmandal on ainult Amelie. Hakkasime alla liikuma. Kahe päeva pärast nagu olin ma ka arvestanud jõudsime me alla, kus ootasid me mõlema vanemad. Nad olid meie üle uhked. Nüüd, juba 3 aastat hiljem on see mägi, Ameilia, saanud väga populaarseks. See on üle maailma tuntud, kui noorimate avastajate poolt. Mäe alguses on isegi silt, kuidas see mägi on avastatud jne. Igatahes oleme me Amelia'ga lähedasemad kui eales varem ja oleme selle teo pärast väga uhked.

Autori kommentaar »