Plan B 12.osa (4)

Onni jõudes hakkasime süüa tegema. Eine tuli lihtne. Sõime kiiresti toidu ära ja pesime nõud.

Paar päeva hiljem:

Ma läksin oma tädi majja, et võtta sealt ajalehed ( need käivad ikka seal, kuigi teda pole enam ). Ma ei vaevunud seda tee peal olles isegi avama, lihtsalt sammusin kodu poole. Onnis viskasin ma selle laua peale. Ema hakkas kohe ajalehte sirvima, millegi pärast vaatas ta ka surmakuulutuste alla. "OMG! See ei ole võimalik! Issand jumal ... " hüüatas ema. "Mis on?" küsisin ma. "Vaata seda!" ütles ema mulle ajalehte lähemale lükates. Lugesin kuulutust.


Mälestame kadunut,
Lilian Tuisult,
kes oli meile väga armas.
Hiljuti jäi ta ka ilma oma lihasest tütrest, kes
kahjuks ei mõistnud ema tähendust elus.

Tema tütar Kairiin Tuisult ja Tema ammused sõbrannad.

Ärasaatmine toimub 15. mail.


"Sul on õigus! See pole võimalik! Miks ma olen ta lihane tütar üldse?? ... Nüüd kui ta surnud on, ei ole ma sugugi õnnelikum. " sõnasin ma. Jätkates ütlesin ma : " Kuid miks on mu nimi Liis T. Kuusk? Kas see poleks pidanud olema hoopis Liis K. Tuisult? Sest nad ikkagi ju adopteerisid mu ..." Mailee katkestas mu. Ta alustas rääkimist: " Kas sulle siis ei meeldi et see just niipidi on? Sest ma tegin selle just sinu jaoks niipidi, sest ausalt öelded ta pole sind kunagi lapsendanud. Sa oled ikka minu laps, ma lasin kõik nii korraldada." Kõik mis ma mõelda suutsin oli vaid Aitäh!

Mõne hetke möödudes:

"Kas ma peaksin ta matustele minema? ... Sest ma tean et ma pole nii isekas. See ei tähenda, et tema minuga halvasti käitus ei tähenda et mina ei võiks olla temaga sõbralik, onju nii?" küsisin ma Maileelt. " See on sinu otsustada, kas sa lähed või mitte, kuula oma südant, tee mis sa õigeks pead! ... Äm, kui sa ikkagi jah'i kasuks otsustad siis kas ma võin kaasa tulla??" vastas ta. Jah, ma lähen!! Ja sina tuled muidugi kaasa! Kordasin sama lauset suu kaudu, sest ega ta minu mõtteid lugeda oska. Otsustasime isegi täna lahkuda, et saaksime mu kasuõele toeks olla. Me pakkisime kiiresti asjad ja ma käisin veel kiiresti MSN'is, et vaadata kas Daniel on sees. Õnneks ta oligi. Ma küsisin talt kas ta ei tahaks kokku saada. Ta nõustus. Ma asusin teele, talle vastu. varsti nägin ma teda. Me läksime tema poole, kus ma polnud enne kunagi käinud. See oli peaagu sama suur kui mu tädi omagi. Seest oli see isegi ilusam, maitsekamalt sisustatud jne.Ma hakkasin temaga kohe asjast rääkima.
"Daniel ... Ma ... ma lahkun!"
"Sa mida? ... Aga miks?"
"Sest mu kasuema suri, ma lähen ta matustele!"
"Sa mõtled seda, kelle eest sa siia põgenesid, keda sa nii väga vihkasid, keda sa ei sallinud silmaotsastki, keda sa ..."
"Jah, see on tähendab oli tema. ... Ma otsustasin sinna minna, sest pean seda õigeks. See ei tähenda et tema oli minuga õel, siis et mina peaksin temaga samamoodi käituma. Nüüd kui ta veel surnud ka on ... Tead surnuid peab austama!"
"Ok, kas sa lähed üksi?"
"Ei, koos emaga."
"Oota! Sul on ema??"
"Jah, ma leidsin ta üles. Vabandust, ma unustasin sind sellega kurssi viia."
"Pole hullu. Aga kas ma võin ka kaasa tulla? Niikuinii on terve suvi ees, ja mul pole enam vähem midagi teha."
"Ma ei tea, kui sa tahad."
"Olgu, aitäh"
Me vaikisime mõlemad natuke aega ja siis ütles ta mulle: " Tead ühte asja olen ma alati tahtnud teha." "Mida siis?" jõudsin ma vaid vastata, kui ta mind kirglikult suudlema hakkas. Möödus vist peaagu terve igavik, enne kui see imeline suudlus katkestati. "Ma armastan sind!" ütles Daniel surmtõsiselt. Kui ta oleks seda naeratades öelnud, oleksin ma võinud kihla vedada, et ta teeb lihtsalt minu üle nalja, kuid omati see polnud nii. Proovides meievahelist vestlust enam mitte pikemaks ajada, vastasin ma samamoodi ka mõeldes: "Mina armastan sind ka!" Seepeale ta justkui ohkas. Kes polekski tegelikult, kui sa ei tea päriselt kas su tunnetele on vastatud? Mulle helistati. See oli Mailee. Võtsin kiiresti kõne vastu. Ta selgitas mulle kiiresti, et me peame varsti minema hakkama. Mul ei kulunud selle mõistmiseks väga kaua aega, ma katkestasin kõne, ja ütlesin oma poisile et ta asjad kiiresti kokku pakiks ja minu maja ette tuleks. Ma ise jätsin temaga hüvasti, suudledes ta põske ja siis hüvasti jättes. Ma jooksin tagasi oma tädi maja poole. Seal ootaski mind juba mu ema, kellel oli ilmselt tuli takus. Ma andsin talle kiiresti sõnumi edasi, et Daniel tuleb meiega.

Natukese aja pärast jõudis ta mu tädi maja ette ja me sõitsime koos kohvritega ema autoga bussijaama.

Autori kommentaar »