Igavesti haavatud (6)

Tere, mina olen siis Evely. Ma olen 15.aastane praegu. Kuid mu elu pole olnud nii tore, kui te seda võite arvata. Ma olen elanud läbi väga suure trauma ... Kõigest nüüd lähemalt.

Ühel päeval, kui olime läinud perega ujuma, täpsemalt 7 aastat tagasi juhtus minuga midagi. Mul on juba sünnist saati olnud mingi imelik haigus, mille pärast tulevad mul vahetevahel mingid hood. Kui see peaks tulema, siis ma ei saa hingata ja ma kukkun kokku, ehk siis ma olen nagu surnu.

Me olime ujulas riietusruumis, suundusime dušširuumi. Seal see juhtuski. Ma astusin libedale põrandale ja kukkusin. Ma kukkusin oma pea vastu kivipõrandat veriseks. Terve dušširuumi põrand oli mu verd täis. Sel hetkel ma kaotasin teadvuse. Edasi põhinevad mu mälestused ainult oma ema juttudel. Keegi oli kiirabi kutsunud, peatselt jõudsid nad kohale. Mind asetati pehmele kanderaamile. Ema tuli minuga. Minu eest hooli'tseti. Ma tuli korraks teadvusele, kuid siis üle pika aja tabas mind "mu hoog". Ma kustusin jälle. Ma ei hinganud, ega liigutanud. See võis olla väga šokeeriv mu ema jaoks. Mind prooviti elustada elektrišokkiga. Nad pidid seda toimingut üha uuesti ja uuesti kordama. Lõpuks avanesid mu silmad, kuid ma olin ikka haavatud. Mu pea oli enam-vähem puru ja seda kõige otsesemas mõttes.

Aastaid hiljem lasti mind haiglast välja, kuna ma olevat tervenenud üpris hästi. Mu peahaav oli juba kinni kasvanud, kuid mu ajumaht oli vähenenud 37%. Jah, ma olen nüüd "loll". Ma olen nüüd koduõppel. Igapäevaselt pean ma sellega võitlema. Neid hooge esineb ikka ja üpris sageli ka pealekauba. Õnneks võtan ma nüüd mingeid tablette, mis vähendavad selle hoo mõju, nii et ma saan hingata.

Ma olen nüüd 15.aastane ja ma olen ikka "loll", kuid ma olen väga tänulik et ma ELUS olen. See trauma muutis minu elu jäädavalt. See mälestus sellest õudsest sündmusest on ikka minu südames, minu hinges ....Ma olen igavesti haavatud.

Autori kommentaar »