Plan B 8.osa (2)

Päevad möödusid ja ikka polnud mu tädist mingit uudist. Ma ei tea isegi mis tast saanud on. Arstid peaksid juba helistanud olema ... juba ammu ammu. Pealegi on mul kogu mu raha otsas, ka Martha antud. Söögist veel täna puudust ei tule, kui homme olen ma kõige tõenäolisemalt näljas. Mis teha kui inimesel pole piisavalt raha selle ostmiseks ega piisavat vanust selle hankimiseks? Mis teha kui ma olen nii abitu? ... Tahaks juba surnud olla ... siis pole ühtegi probleemi, mille üle juurdleda ega muret mis oleks hingel, ega ei ühtkit mõtet mis sind piinaks. Nende poeetiliste lausetega lõpetasin oma mõtte. Tegelikult vastas see tõele - mul polnud raha.


Järgmisel päeval.

Arghh, mu kõht on nii tühi. Koriseb kui hullumeelne. Martha! Palun tule tagasi! Ma vajan sind siia. Mul pole raha. Mul pole kopikatki. Mulle helistati. Õnneks oli see kauaoodatud telefonikõne, mida olin juba pikemalt oodanud. Kahjuks jäi see rõõm vaid üürikeseks. Need arsti öeldud sõnad keerlesid ikka ja jälle mu mõttes. Teie tädi on kahjuks surnud. Ja see veel ka, et kuidas ... mis hääletooniga ta seda lausus. Nagu oleks see nii tavaline, tal polnud üldse häbi seda öelda, ta oli nii enesekindel. Nüüd oli mu mõtteis uus küsimus, sellele eelmisele veel lisaks. Mis ma nüüd peale hakkan? Mida ma nüüd teen?


Samal päeval, hiljem.

Sain uue telefonikõne, kus selgitati, et ma pean minema kohtuistungile täna õhtul kell 7. Pole kunagi käinud seal, aga loodan et see läheb hästi.


Kell 19:00.

"Oleme kogunenud siia, et määrata kindlaks kellele peaks ikkagi minema Martha Kuuse testament ehk kogu ta raha ja ta maja. ... Olgem ausad, tal polnud ühtegi väga lähedast sugulast peale ühe - Liis Kuuse. Peale tema oli tal ka tema õetütre kasuema. Kuid kummale saab see saatuslikuks? Kas Liis Kuusele või tema kasuemale? ... Tema testamendis on ka märgitud, et tema pärandab selle oma õetütrele, Liisile. Kuid kas see oli õige otsus? Samas mõelgem, ta on ju ikkagi 13-aastane." ütles kohtunik. Saalis tõusis üks inimene püsti ja hakkas rääkima: "Austatud kohtunik! Minuarust on ta ikkagi seda raha ära teeninud. Mina olen kuulnud jutte tema kurjast ja õelast kasuemast, kes kohtles teda väga halvasti. Ja kuna tema nimi oli sinna märgitud, siis ma arvan et ka tema seda väärib. Järelikult ei pidanud Martha Kuusk temas pettuma!" "Järelikult on otsus tehtud! Järgnevaga on määratud Martha Kuuse testamendi omajaks Liis Kuusk!" hüüdis kohtunik haamriga vastu lauda lüües. Jess! Ma olen rikas! Meeleolu muutus. Aga samas, mu tädi suri ja mina olen veel õnnelik? Et sain ta raha endale?

Järgmine päev.

Läksin tädi majja tagasi, et sealt vajalikum kraam kaasa võtta või lihtsalt üle vaadata. Praegu olen ma selle maja seaduslik omanik. Vaatasin natuke ringi ja siis kuulsin et postimees käis, läksin välja ja tõin lehe tuppa. Juba väljas torkas mulle silma tänane peauudis. Üllatus-üllatus. "Valga rikkaim inimene Martha Kuusk on surnud!" Sees hakkasin ruttu ma seda uudist lugema. Selgus, et ta tõesti suri vähki. Ja seal oli ka seda mainitud et ma sain ta testamendi endale. Viskasin lehe kõrvale ja hakkasin tädi asjades sobrama. Kammisin läbi kõik toad. Üks jäi mulle kohe väga hästi meelde. Erinevalt teistest tubadest oli see hirmus segamini. Voodi oli tegemata, tolmu oli väga palju, kõik asjad olid igalpool laiali. Otsustasin et sealt toast ma igaksjuhuks midagi ei puudu, äkki tähendas see Marthale midagi. Aga noh, uudishimu on üks paha asjake. Mind see igatahes ei peadanud. Minu moto: Kui see on segamini, siis keegi ei saa arugi et see veel segamini on. Hakkasin sahtlites tuhnima. Lõpuks jäi silm peatuma ühel kirjal, mille aadress oli siit samast Valgast, kuid see nimi, kes oli selle saatnud oli mu ema, Mailee Kuusk. Minu ema!

Jätkub.

Autori kommentaar »