Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Hämaruses 11 (1)

Ta silmitses mind oma säravpruunide silmadega, mis piilusid moodsa tuka alt. Tajusin ebamugavusega, et nii Carylyni, Briani, Alicia kui ka Elizabethi silmad olid meie poole pööratud.
"Tere," ütles poiss kegelt punastades, mida ei olnud täiuslikult päevitunud nahal peaaegu nähagi. "Steven Cole," tutvustas ta end.
Oli selge, et ta oli mutant. Tema särav helepruun juuksetukk, tema täpselt sama tooni mõõtmatult sügavad silmad, tema täiuslik nahk, tema pikad mustad ripsmed ja imelised huuled. Selle mittemärkamiseks oleks pidanud pime olema.
Sundisin ennast rääkima. "Chelsea Duff," laususin ma, ilmselt veelgi tugevamalt punastades, kui Steven.
Ma nägin, kuidas Briani suunurgad üha enam tõusid, nagu tahaks ta kohe naeru lõkerdama hakata. Elizabeth saatis talle teravalt hoiatava pilgu ja pöördus minu poole.
"Niisiis... Millises toas sa end siis sisse seada soovid?" küsis ta naeratades.
"Eem, ma ei tea..." laususin ettevaatlikult.
Carylyn segas vahele, endal suu lõbustatult kõrvuni. "Ega sul erilist valikut ei olegi. Praegu on vabad kaks tuba. Ma võin sulle parimat soovitada," lisas ta naeru turtsudes.
Heitsin talle vihase pilgu ja liikusin Elizabethi viipe järel kolmekorruselise maja viimasele korrusele. Steven liikus meiega kaasa. Naine avas ühe ukse kahest, mis seal trepijalamil rahulikult laiutasid.
Küllap teadsid kõik selle maja ela#!?!#d, mida tähendab "parim tuba". Selle kirjeldamiseks polnud sõnu. Uksest sisse astudes vasakul oli suur klaassein, mis võttis enda alla terve külje. Põrand oli valgest puidust. Otse minu vastas, toa teises otsas olid suured klaasuksed, mis võtsid enda alla kaks kolmandikku seinast. See osa, mida ei olnud hõivanud läbipaistvad uksed(mis viisid vist rõdule), oli kaetud valgete, õhuliste, maani tüllkardinatega. Toa kaugemas paremas nurgas seisis suur, valge ja ilmselt üsna pehme diivan. Otse selle kõrval oli must, peaaegu terve toa kõrgune raamaturiiul, mis oli hetkel väga hõredalt mustade ja valgete kaantega raamatuid täis. Otse minust vasakul, klaasseina ääres oli valgest puidust kummut, mille peal oli kristallvaas, valgete õite ja vartega lilli täis. Lähemal vaatlemisel selgus, et lillede varred oli mässitud üliosavalt valge siidpaberi sisse. Toa keskel seisis mustast puidust kirjutuslaud, mille peal oli sülearvuti ja. Laua taga oli kolm samasugusest mustast puidust tooli. Kui vaadata uuesti vasakule ja suunata pilk lakke, siis ei olnud lihtsalt võimalik seda mitte märgata. Suur, must, umbes 40-tolline LSD (vist oli niimoodi) teler oli ülimalt silmatorkav.
Ma ei märganudki, kui Elizabeth vaikselt ruumist jalga lasi. Steven jäi säravvalgesse tuppa minuga kahekesi.
Ta libistas oma sõrmed läbi mu siidjate juuste ja silitas nendega mu kaela. Kümme perfektselt päevitunud sõrme libisesid vaikselt mu käsivartele ning ma tundsin end läbivat elektrivoolu.
Ta surus oma pehmed huuled mu kaelale ja mind läbiv erutus muutus talumatuks. Ma ei kannatanud seda enam välja ja ma pöörasin end ringi, surudes metsikult oma huuled tema omadele.
Steve oli väga osav suudleja. Ma tundsin, kuidas kõik minus heljus kusagil kaugel, nii, et mu aju oli ainult tema päralt.
Ma ei tea, millal me lõpetasime. Igatahes see stseen kestis õige kaua.
"Mina läheks igatahes tagasi alla," ütlesin võluvalt naeratades. Ta irvitas, nagu oleks keegi rääkinud ilmatu hea anekdoodi. "Olgu," nõustus ta.
"Kuidas tuba meeldis?" küsis Alicia muiates, kui olime hetkega trepist alla jõudnud.
"Väga," naeratasin ma.
Samal hetkel paugatas uks. Tulijad olid kaks tüdrukut ja üks poiss. Ühel tüdrukul olid mustad, imeilusad lokid ja hallid silmad, kahvatu nahk ja pikad, pikad ripsmed. Teisel tüdrukul olid tumepruunid, pikad ja sirged juuksed ning sama värvi silmad. Nahk oli tal mõõdukalt päevitunud ja beežikarva huuled olid vormunud naeratuseks. Poisi blondid juuksed ümbritsesid pead nagu kuldkiiver. Rohelised silmad heledal nahal piidlesid mind huviga.
"Brittany Whell," ütles mustajuukseline tüdruk ja surus mul kätt.
"Briani õde?" oletasin ma.
"Kümnesse."
"Jennifer Bathews," tutvustas ennast brünett.
"Nigel Clouph," ütles poiss.
Ma tundsin Steve'i kätt oma õlal lebamas. Oleksin tahtnud tema embusse viskuda.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!