Teema: Järjejutud / Noortejutud

Tõeline suhete sasipundar 2 (0)

Ma tõstsin pilgu ja leidsin end vaatamast ühe ülinunnu poisi silmadesse. Poisil olid blondid juuksed, sinakad silmad, üksik hõbedane kõrvarõngas ja kahvatu nahk. Ma keerasin pea otsekohe ära, aga ma ei suutnud seda ikka veel uskuda. See oli lihtsalt NII nunnu poiss! Nüüd sain ma aru miks Kristiin enne niimoodi ähkis. Arvatavasti olid kõik mu klassi tüdrukud jõudnud sellesse kutti ära armuda. Mina vist kaasa arvatud.
"Kas see kutt ongi see "vaatamisväärsus", mda sa mulle näidata tahtsid?" küsisin ma Kristiinilt. Kristiin noogutas. "Mis ta nimi üldse on?" küsisin veel. "Mine ja uuri tema enda käest järele," ütles Kristiin. "Või siis küsi Teresalt. Ta püüab sellele nunnule külge lüüa." lisas ta hapult. Terry oli mult palju poisse üle löönud, aga mitte seekord. Mul oli plaan.
Pärast aktust läksime klassi. Nüüd olid juba kõik tüdrukud jõudnud "vaatamisväärsusega" tutvust teinud, peale minu. Ega ma seda tegelikult ei tahtnudki. Sellega ma poisi tähelepanu küll ei oleks võitnud.
"Nii," ütles klassijuhataja. "Tere ja head uut kooliaastat! Loodan, et te suve jooksul päid tühjaks ei ole lasknud! Aga ka meie klassis on üks uus õpilane - Chris. Loodan ka seda, et teete ikka kõik temaga tutvust ja õpite teda tundma!" See kiir-lühi-tervitus igatahes head muljet ei jätnud. Paljud tüdrukud turtsatasid, mina kaasaarvatud.
Pärast, kui koju läksin, mõtlesin asjade üle järele. Õpetaja ütles välja, miks ma ei tahtnud poisiga rääkida. Poiss tahab kõigi uute klassikaaslastega sõbraks saada, aga sina hoiad temast eemale ja püüad poisi tähelepanu. Tegelikut oli veel palju paremaid strateegiaid, aga mina kasutasin seda. Ma juba ootasin homset. Et saaks vaadata, kuidas asjad arenevad. Endalegi märkamatult olin koju jõudnud. Kõndisin nagu zombie uksest sisse.
Ainult ilma ettesirutatud käteta.
Gleer oli kodus ja mängis nukkudega. Nurrnäu tukkus köögisohval. Mina aga läksin trepist üles ja ei rääkinud kellegagi mitte sõnakestki.
Mu tuba oli segamini, nagu siis, kui ma kooli läksin. Heitsin koti nurka ja istusin voodile. Võtsin kapist jõu- ja vihikupaberid ning hakkasin õpikutele kaasi panema. Mul oli neid terve ports, mis kaalus vähemalt viis kilo. Pärast seda tuli veel rohkem töövihikuid ja tavalisi vihikuid. Pluss veel päevik. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, sai veel jõupaber ka otsa. "No väga kena küll," torisesin ma ja panin uuesti riidesse, et poodi minna. Pistsin mõned kroonid tasku ja tegin minekut.
Pood oli veel kaugemal kui kool, sest ma elasin siis kaugel tihedasti asustatud linnast. Ma olin väga tusane. Linna pidi minema bussiga ja buss läks alles tunni aja pärast. Miks see õnnetu just mina pidin olema!
Kui ma lõpuks bussijaama jõudsin, polnud seal kedagi. Täielik tühjus. Istusin pingile maha ja hakkasin mõtteid mõlgutama. Mul oli väga-väga igav. Aga sinna polnud midgi parata. Pluss veel Chris. Ma ei tea, miks ma seda endale tunnistada ei tahtnud, aga...
Tegelikult olin ma Chrisi kõrvuni armunud.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!