Sage - The girl who started the Apocalypse 14. osa (3)

„On aeg ärgata, Sage,“ kostis Azazeli irvitav hääl minu kõrvu. Avasin ehmatusega silmad ja nägin esimese asjana Azazeli õelaid silmi. Üritasin eemale rabeleda, kuid oli taas laua külge kinnitatud. Õnn ei soosi mind kohe üldse.
„Nii, millest me täna alustame? Piinamisest või ülestunnistamisest? Loodan, et hääleke su peas on hakanud lobisema,“ lausus Azazel vastiku optimistiga ja keerutas nuga enda käes. „Ma eeldan, et sa oled hakanud ka nõrgaks, närviliseks ja pahaseks minema.“
Tal oli õigus. Enne magama jäämist olid mind vaevanud võikad mälestused, suutsin end vaevu veel kontrollida. Hääl mu peas oli olnud vait hetkest, mil nähvasin temale. Olin selle üle küll õnnelik, kuid väheke head nõu kuluks praegu ära.
Ma ei tahtnud jälle valu tunda. „Sa tõesti arvad ikka veel, et ma ütleksin sulle midagi? Arva uuesti, põrgu poiss! Sa võid mind piinata nii kaua, kui tahad, aga ma ei saa sulle öelda midagi, kuna ma ei tea #!?!#agi, eks. Lisaks kui sa loodad midagi kuulda häälelt minu peast, siis sa ei kuule temalt midagi,“ laususin vihaselt ja kissitasin silmi. Ma ei tea, kas see tuli kasuks, et mängisin tugevat tüdrukut või ei.
„Kahju, mulle oleks meeldinud alustada ülestunnistamisest,“ sõnas Azazel ja lõikas noaga üle mu kõhu. „Sage, ma soovin kõigest teada, kes Bill tegelikult on. Muud ei midagi. Väike ülestunnistus ei võta sinult tükki küljest.“ Ta kõndis laua juurde ja võttis ühe pudeli. Azazel piidles mind ja pudelit korda mööda. Ta kehitas õlgu ja tuli minu juurde tagasi. Avas nõtkelt pudeli ja valas pudeli sisu mu kõhuhaavale.
Karjatasin valust ja tundsin pisaraid enda silmanurgas. Valus oli. Tajusin, kuidas mu nahk ja sisemus nagu põleksid. Tänu kipitavale haavale, kaalusin ma mõelda Billi kohta mingisuguse vale välja ning üritada siit pääseda, kuid kui ma seda teeksin oleksin topelt reetur. Nagu Chaose #!?!#d. Reedaksin sõbrad, et päästa oma elu ning siis reeta Azazel. See ei ole eriti minu stiil.
„Lõpeta,“ sõnasin nõrgalt ja vaatasin Azazeli. „Ma ei tea, kes on Bill eks, aga ma võin sulle pakkumise teha, kui sa oled nõus mind kuulama.“ See ei olnud enam mina. Ma ei suutnud enam eristada endas headust ja kurjust. Heledad ja tumedat poolt.
„Peale kerget piinamist oled sa juba nii koostöö valmis, Sage. Sa meeldid mulle,“ lausus Azazel ja võttis endale seina äärest tooli. Ta istus toolile ja pani käes risti rinnale. Azazel silmitses mind uurivalt ning ütles seejärel: „Hea küll, ma kuulan su pakkumise ära.“
„Kui sa tahad teada saada, kes on Bill, siis olen mina su parim võimalus. Kui ma naasen, siis ta üritan tõenäoliselt minu ees vabandada. Peale seda oleme me jälle sõbrad ja ma kannaksin sulle ette kõik, mis ma kuulen tema ning Chaose kohta,“ kostsin kiirelt ja surusin alla valutuike kõhus. Minust oli saamas reetur, mida ma ei tahtnud. Tead, Sage, sa oled hullem, kui mina. Ma võin küll tappa inimesi ja muid tüüpe enda lohutamiseks, kuid iial pole me reetnud oma sõpru ega armastatuid. Võib-olla ühe erandiga. Aga sina oled nõus reetma oma sõbrad peale väikest ja haledat piinamist! Kas ma ei oleks sina, siis ma tapaksin su selle eest, lausus hääl mu peas teravalt. Tore, ta oli minuga rääkima hakanud, vaid selleks et mulle meelde tuletada, mis tee otsustan valida.
„Sa hakkad mulle juba meenutama tüdrukut, kes sa olid,“ lausus Azazel lõbusalt ja muigas, „kahjuks ma kardan, et sa tahad kohe öelda „aga“.“
„Sa tunned mind või?“ küsisin imestunult ja kortsutasin kulmu. „Vahet pole. Aga seisneb selles, et peale seda, kui ma olen sulle öelnud Billi kohta kõik, mis ma välja uurin, sa unustad minu ja aitad mind siit vaimuhaiglast välja.“
„Sa teed odava hinna eest seda tööd,“ lausus Azazel ja kallutas pead. „Oled sa kindel, et sa oma hinnale midagi juurde ei taha lisada, Sage, sest hilisemate muudatustega ma ei arvesta.“ Ta oli rahul, sai oma tahtmise.
Mõtlesin hetke. „Üks asi veel tegelikult, sa ütled mulle, kuidas sa mind tunned ja miks ma näen neid nägemusi või mis iganes asjad need on,“ ütlesin Azazelile vaikselt ja vaatasin talle otsa. „See on siis kõik.“
„See on juba hea hind,“ vastas Azazel mulle ja muigas. „Okei, kui ma lasen sul naasta Luce, Elize, Thomase ja billi juurde, siis käitud sa täiesti normaalselt. Midagi ei ole juhtunud ning kui keegi neist küsib, kus sa olid, siis vastad, et sa viibisid ajutiselt teistsugusel ravil, kuid see ei mõjunud sulle.“ Ta silmis välgatas tume vari ja muie kadus ta näolt.
„Ongi kõik? See peaks olema lihtne.“
Azazel turtsatas. „Las ma räägin lõpuni, eks? Sa saad Billiga suureks sõbraks ja poed igat pidi tema külje alla. Lisaks sa ütled Lucele, et ei soovi enam tema teed,“ lausus ta ning irvitas rahulolevalt. „Ei ole enam nii lihtne?“
„Kas sa tead ka, milliseks ma muutun, kui ma ei saa seda teed?“ küsisin närviliselt. „Ma muutun pahuraks, vihaseks ja raevukaks. Ütle mulle, kuidas ma peaksin plahvatava tuumapommina üritama olla Billi parim sõber! Ma saadaks ta esimese asja persse!“ Minus hakkas ärkama midagi, mille olemas olu olin ma suutnud vaikselt unustada. See kisus mind lõhki, kasvatas raevu ja viha minus. Mälestused ilusast ja rahulikust Sagest olid kustumas. Jäänud olid, vaid tumedad ja sünged.
„Ja ja, tean küll. Sa oled siis ülbe ega suuda taluda häält oma peas,“ lausus Azazel ükskõikselt ja läks laua juurde, „aga sinu õnneks olen ma deemon, kes mõtleb asju pikalt ette.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja tuli minu juurde tagasi. „Vedelik siin pudelis on sama toimega, mis Luce tee, aga poole võimsam ja kestab kauem.“ Ta avas rihmad ja andis lao istuda.
Ajasin end nõrgalt istuma ja krimpsutasin nägu kõhust tuleva valu peale. „Anna see siia,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin punast vedeliku pudelis, „ennem, kui ma muutun ülbemaks ja võtan laualt noa ning virutan selle parima meelega su südamesse.“ Hingasin tasaselt ja jälgisin hoolega Azazeli, kes lõbustatult muigas.
„Palun, Sage, kui sa üritad mind naermisega ära tappa, siis see sul ka õnnestub. Kui ma annan sulle selle pudeli, siis sa võiksid silmi pilgutamata mind ära tappa,“ ühmas Azazel ja pani pudeli põrandale. Ta võttis nurgast koti ja tõi sealt välja sideme. Azazel andis mulle märku, et ma püsti tõuseksin.
„Mida sa teed?“ küsisin igaks juhuks ja surusin käed rusikasse. Ma ei usaldanud teda, kuid millegi pärast olin temast nüüd sõltuv.
„Mis sa ise arvad? Seon su haavad kinni! Ma ei viitsi enda jamaks võtta seda, kui keset päeva lähevad su haavad lahti taas ja järsku on su pluus verine,“ pomises ta ja vaatas mind altkulmu. „Ausalt ma ei tee sulle praegu haiget.“
„See sõna „praegu“ seal lauses on küll väga lahutav,“ sõnasin pahaselt ja võtsin seljast ära verise ja räbalais pluusi. Tõusin püsti ning hoidsin lauast kinni, et mitte tasakaalu kaotada.
Algul puhastas Azazel kiirelt ära mu haavad ning seejärel sidus need nõtkelt kinni. Ta oli osav haavade sidumises, kuid kui ta juhtus puudutama mu paljast ja katkist nahka tulid mul tahestahtmata külmavärinad peale. Ma ei taha öelda, et ta puudutused mulle meeldisid, sest siis oleksin ma kõlanud lihtsalt ehtsa hoorana.
„Sa võid istuda,“ lubas ta ning tõi kotist nähtavale hullumaja tavalised riided. Valged püksid ja pikkade käistega särgi. Ta andis mulle märku, et ma need selga paneksin ja pööras ümber.
Ohkasin raskelt ja koorisin vanad riided seljast. Libistasin pluusi selga ja püksid jalga. Sokkide jalga saamine valmistas mulle raskusi, kuna kohe, kui kummardasin tabas mind valu kõhtu ning jalga kõverdades andis valu endast märku reies. Lõpuks, kui sain sokkide ja kingadega ühele poole, sõnasin, et olen omadega valmis ja ta võib ümber pöörata.
Azazel muigas mind vaadates ja lausus: „Sa näed palju parem välja. Ei ole enam nii verine ega räpane. Ennem, kui sa minna võid, siis said sa aru meie lepingust?“
„Jah,“ vastasin rutakalt, „sain aru. Uurin, kes on Bill ja kannan sulle ette ka selle info, mis ma kuulen Chaose kohta. Ma ei ole loll eks.“ Surusin huuled kokku ja silmitsesin hetkeks pudelit, mis maas oli. Endalegi teadmata limpsasin keelt.
„Ja nüüd see osa, mis juhtub, kui sa ei täida oma osa lepingust. Ma leian su ja lõikan kõik sinu kümme ilusat sõrme maha ning topin need sulle hiljem kurku. Tore nüüd on kõik selge,“ kostis Azazel ja naeratas leebelt. Ta kummardas ja võttis maast pudeli ning ulatas selle mulle.
„Tänud,“ pomisesin kiirelt ja avasin pudeli. Algul jõin, vaid ühe lonksu ning nautisin maitset. Alles nüüd sain ma aru, kuidas ma igatsesin selle maitset, mis iganes see ka ei olnud. Maitse meenutas Luce teed, kuid pudelis oli see tugevam. Ma ei olnud enam võimeline ennast ohjeldama ning kulistasin kogu pudeli sisu alla. Jook leevendas põletust mu kurgus ja pani mind tundma nii hästi, nagu ma polnud ammu ennast tundnud.
„Sage, lõpeta, kui sa jood kogu selle joogi nüüd ära, siis ei jää sulle homseks midagi,“ tähendas Azazel ettevaatlikult ja asetas oma käe mu õlale. Ta raputas mind, kuid asjatult.
Eirasin Azazelit ning kuulsin plastpudeli prõksumist. Olin taas elav. Lasin pudelil maha kukkuda ja vaatasin pahaselt altkulmu Azazelit. Tema silmad olid sünged ja raevukad. Tema sarkasmist ja vastikust optimistist polnud jälgegi.
„Sa väike #!?!#,“ nähvas Azazel ja raputas mind õlgadest, „kus kurat su ajud on? See oli sulle mõeldud ka järgnevateks päevadeks, aga sina suutsid kogus selle joogi ära juua vähem, kui minutiga.“ Ta oli vajutanud sõrmed tugevasti mu õlgadesse ega plaaninud mind lahti lasta.
„Lõpeta,“ sisistasin vihaselt ja nägin silmanurgast, kuidas noad laualt õhku tõusevad. „Ma eeldan, et need noad teevad sulle sama palju haiget, kui minule.“ See ei olnud kohe kindlasti enam mina. Õel mõrd, kes on valmis ähvardama noaga.
Azazel piidles mind ning lasi vastumeelselt mu õlgadest lahti. „Ma ütlesin sulle, et peale pudeli joomist võiksid sa mind tappa ilma erilise pingutusega,“ lausus ta teravalt ja turtsatas. „Hea küll, ülehomme võid sa taas siit ruumist leida oma kalli joogi ning nii nädala otsa. Terve nädal ma ei tüüta sind ega ürita su sõrmi maha lõigata, kuid kui see aeg saab läbi ja sa ei tea Billi või Chaose kohta midagi rohkemat, siis läheb juba asi inetuks.“
Noogutasin. „Sa saad oma info nädala pärast,“ sõnasin rahulikult ja vaatasin Azazeli. „Ma luban, aga selleks, et sulle mingit teavet leida, oleks vaja mul siit ruumist välja pääseda.“ Panin enda juuksesalgu kõrva taha ja surusin huuled kokku.
„Uksest välja ja trepist üles. Peale neid sattud sa koridori, kus me esimest korda kohtusime,“ kostis Azazel ja pööras pilgu minult ära. „Loodan, et saad ilusti välja. Pea meeles, et sinu pudelike ootab sind siin ülehomme ning nädala pärast tahan ma infot saada.“
Kuulsin metalli klirinat ja krimpsutasin nägu. „Nädala pärast näeme,“ ütlesin tõrksalt ja vaatasin Azazelit viimast korda. Kõndisin ukseni ja avasin sulle. Lõpuks sain ma väiksest toast välja ja jalutasin kohmakalt mööda treppi üles.
Koridori jõudes hingasin kergendunult ja naeratasin vaikselt. Sain välja, kuid mu vabadus on piiratud ja ajutine. Pean nuhkima enda sõbra tagant ning neid reetma. Mis minust veel niimoodi saab? Raputasin pead. Ma ei tohi praegu mõelda sellistele asjadele.
Kõndisin tuimalt mööda halli koridori edasi ning eirasin vastikuid mälestusi. Ma ei kartnud neid enam, vaid aktsepteerisin süngeid mälestusi. Ma ei tundnud enam seda Sage, kes oli praegu koridoris peale väikest piinamist. Ta oli süngem ja isekam.
„Oota, Sage,“ kuulsin Luce häält enda seljataga.
Seisatasin ja pöörasin ümber. „Luce, tore sind jälle näha,“ laususin siiralt ja naeratasin Lucele. „Juhtus midagi?“
Luce peatus minu juures ja vaatas mind oma säravate vanade silmadega. „Ei, ma pole sind lihtsalt paar päeva näinud ja mõtlesin, et äkki sa tahad tulla kaarte mängima. Sina, mina, Eliz, Thomas ja Bill. Nagu ennem.“
„Jah, ma tuleksin meeleldi,“ vastasin ning tundsin end jälle vana Sagena. Õnneliku ja naiivsena, kuid ometi olin ma nüüdsest Reetur Sage.

Autori kommentaar »